08 sept. Analüüsitud elu
Mitmel korral olen kirjutanud sellest, et kõik saab alguse lapsepõlvest. Vaatasin eile Elton Johni filmi ja see pani mind mõistma nii mõndagi.
Lapsepõlv: kõigil on lapsepõlves head ja halvad mälestused. Hetkel räägin ma nendest lastest, kelle lapsepõlv ei ole nii roosiline. Vahel jääb puudu vanemate armastusest ja tundest, et sa oled tähtis ja sinust hoolitakse. See süvendab meis tugevalt tuleviku käitumismustrit ja tunnet, et oled siin maailmas üksi. Just üksi olemise tunne on minu puhul saanud kõige suuremaks probleemide algallikaks. Üksi ehk pean kogu maailma raskusega üksinda hakkama saama, mitte keegi teine ei aita mind, kui ma ise ennast ei aita ja mitte keegi ei armasta mind, kui ma ise ennast ei armasta. Ja ausalt öeldes on see kuradima raske pagas, mida endaga edaspidises elus kaasas kanda. Seega lapsevanemad – olge oma laste jaoks olemas. Märgake neid, tunnustage ja mis kõige tähtsam – armastage. Uued riided, mängud ja nutitelefonid ei asenda iialgi vanema armastust.
Selline üksik eemalolev laps loob endale tihti oma kujutletava maailma. Selles maailmas on ükssarved ja vikerkaared. Okei, võib-olla ei ole, aga tuhat korda ilusam on seal küll. Hea koht, kuhu saab igal sekundil minema põgeneda. Ja nad teevad seda täiesti alateadlikult. Elton John juhatas oma fantaasiamaailmas orkestrit ja pärismaailmas mängis klaverit. Põgenes oma tundetu isa ja hoolimatu ema eest muusikasse. Öeldakse, et kui sa tahad teada, mis su kutsumus on, siis mõtle sellele, mida sa lapsena kõige rohkem tegid? Laulsid, joonistasid, lugesid raamatuid, olid õpetaja?
Pubekad kuni 20: vaatasin hiljuti dokumentaali, kus oli kirjeldatud puberteediiga. Just selles eas olevatel inimestel pidi olema elu jooksul kõige rohkem avaldunud loominguline pool. Ehk siis pidavat nad just siis olema oma võimete tipus, kuna just sel hetkel on nii aju kui keha jõudnud samale tasemele. Pubekad tunduvad tihti kõrvalt vaadates mõtlematud, hulljulged ja mõistmatud. Nad eemalduvad perest ja palju olulisemaks muutub sotsiaalne ring. Siiski ei jäta nad selle kõrvalt oma unistusi maha ja nende eneseusku vaadates on nad justkui maailmavallutajad. Just seetõttu jätavad nad ilmselt täiskasvanutele ülbikute mulje. Praegu analüüsides mõistan, et ma tahaksin just selline olla. Teha otsuseid puhtalt sisetunde järgi ja absoluutselt mitte huvituda, mida keegi arvab või mis suunas keegi mind mõjutada tahab. Seda muidugi tänase kogemuse ja viisakuse baasil.
20 -30: vot nüüd jõuan ma sinna, mida ma kuulsuste ja depressiivsete inimeste elulugude puhul olen tähele pannud. Alguses jälgitakse oma kutsumust, tehakse selle nimel kõvasti tööd. Siis tuleb enamasti suur läbimurre ja mõne aja pärast hakkab kõik allamäge minema. Nii ennast kui teisi kõrvalt vaadates on hakanud mulle tunduma, et nii umbes 25nda eluaasta paiku hakkab alateadvus saatma meile signaale meie lapsepõlvest. Just selles vanuses hakkavad avalduma kõik need puudujäägid, mis lapsepõlvest pärit. Staaridel väljendub see sageli narkootikumide- või alkoholisõltuvusena. Hakatakse seda puudujääki meelemürkide abil maha suruma. Sõltuvused ei lase meil päriselt tunda ja kui me ei tunne, on ju kõik justkui hästi. Tavainimesed langevad enamasti depressiooni. See seisund mõjub sama laastavalt. Depressiooni viimases faasis ei tunne me enam mitte midagi.
Ja siin tuleb teha valik! Kas jätkata samamoodi, süüdistades tervet maailma oma hädades, võttes ohvrirolli või see ahel murda?
Kas hakata tagasi üles ronima? Võtan oma laialivalgunud elu tagasi fookusesse, hakkan tegelema nende koletistega oma seljakotis või mitte. Lapsena me ei mõista oma vanemaid. Me ainult tunneme. Täiskasvanuna on meil võimalik jätta kõrvale emotsioonid ja püüda mõista oma vanemate käitumist meie suhtes. Mitte üks lapsevanem ei taha enda lapsele halba, vaid ilmselgelt ei ole nad oma koletisi paljastanud, lähtuvad oma hirmudest ja kannavad neid oma lastele edasi. Ilmselt ei ole ka selline vanem saanud oma kodust armastust ja hoolivust ja ei oska seda ka nüüd edasi anda. Seetõttu ongi tähtis, et just sina selle ahela lõpetaksid. Nende sisemiste erroritega tegeledes jõuad tagasi iseendani.
Siiski…
Mida sügavamale kaevu piilud, seda suurem oht on sinna sisse kukkuda. Minu kõige suurem õnn ja õnnistus on täna analüüsivõime. Jah, ma saan aru erinevate inimeste käitumisest ja iseenda omast. Kust see kõik pärineb ja kuidas seda murda. Kuid ma tahaks vahel lihtsalt olla ja tunda. Tahaks mitte analüüsida igat olukorda, igat probeemi. Ma ei mõtle siin, et ma ei oskaks olla hetkes. Oskan seda ka. Aga taaskord analüüsides. Kui ma ei saa rahulikult hetke nautida või magama jääda ilma, et mu peas keerleks mingeid mõtteid, siis järelikult on ilmunud probleem, mis vajab mu tähelepanu. Ja siis oleks mu aju nagu energiajooki joonud ja ketrab täiel võimsusel. Kui mul on asjad lahendatud, saan olla täiesti rahulikult ja nautida kasvõi puude kohisemist ning teha seda sügava tänu ja õnnetundega. Vahel tahaksin ma seda analüüsimise osa lihtsalt kinni keerata. Avada siis, kui mul on tuju ja tahtmine sellega tegeleda. Ilmselt on see mediteerides võimalik, aga selle tasemeni ma pole veel jõudnud.
Liialt analüüsides mõistame oma tundeid ja hakkame usaldama oma sisetunnet, kuid võime kaotada fookuse. Võime olla nii keskendunud ümbritsevale, et kaotame ära need sihid ja soovid, mis meil olid, kui me olime lapsed ja pubekad. Miks me üldse midagi alustasime? Millised suured unistused meil elus olid? Kes neid enam mäletab, eks? See väike laps sinu sees mäletab! Kui sa temast liiga kaugele triivid, hakkab ta jalgu trampima, jonnima ja endale tähelepanu tõmbama.
Sain sellest enda puhul alles hiljuti aru. Ma olin valinud endale teatud tüüpi naised, kelle moodi ma soovisin olla. Nii väljast kui seest. Kuna see oli justkui soovunelm, siis ma eriti midagi selleks ette ei võtnud, et astuda need sammud oma ideaalile lähemale. Nemad tundusid täiuslikud. Nägid ilusad välja, olid hoolivad, armastavad, neil on head suhted ja super töö. Aga kuna nad on nii ebamaised, siis on nad ka liialt kättesaadamatud. Teisisõnu peaksin liialt ennast muutma, et selline olla ja kes seda teha viitsib? Alles nüüd mõistsin, et ma olin selline 18-aastaselt. Ma olen viimased viis aastat loonud endale kujutlust iseendast 18-aastaselt. Selle mõistmine pani mu maailma teistpidi pöörlema. Iseendaks saada on ju palju lihtsam, sest ma kunagi olen ju selline olnud.
Võiksime kõik jääda nendeks väikesteks vikerkaaremaailmas elavateks suurte unistustega lasteks koos pubekate kangekaelsusega. Peaksimegi armastama iseennast kõige rohkem, sest lõppkokkuvõttes tunneme me kõik ennast aeg-ajalt üksi. Aga kui endaga hästi läbi saada, siis on endaga üksi olla päris hea. Ja päris hea saab olla ainult siis, kui kõik hirmud ja puudujäägid on enda jaoks lahti mõtestatud. Siis saad endaga tõeliselt kontaktis olla ja hetke tänulikkusega nautida.
No Comments