Anda lahkumisavaldus???

Päevas on 24 tundi. Üldiselt me oleme sellest 8 tundi tööl ja ideaalis me magame ka 8 tundi. Alles jääb veel 8 tundi, millest umbes 2 kulub tööle minemise/töölt tulemise peale ja võib-olla tund ka toidupoes. Selline näeb välja tavaline argipäev.

Väga tihti see 8 tundi tööl, mis moodustab meie päevast kõige suurema osa, on kõige hullem osa. Mina olen korduvalt ennast sellest olukorrast leidnud. Hommikul mõtlen, et ma ei taha minna ja töölt tulles kulub umbes tund maha rahunemisele, et töö peast välja saada. Olen olnud ka sellises olukorras, kus kogu mu 24 tundi on tööle pühendatud. Kuna ma olen täielik öölaps, siis mu parimad ideed tulevad just uneajast. Lõppkokkuvõttes polegi midagi erilist muud kui ainult tööl käimine. See pani mind kunagi mõtlema, et miks ma pühendan nii suure osa oma elust tegelemaks millegagi, mis tekitab mulle pidevalt halba enesetunnet? Hoopis teine teema on siis, kui sulle meeldib su töö.

Hakkasin vaikselt heietama mõtet, et mis saaks, kui mul oleks ka selline töö, mis mulle meeldiks või mis üldse saaks, kui ma tuleks töölt ära?

Sekundiga olid kohal tuhat hirmutavat mõtet: mis siis edasi saab, mida ma siis tegema hakkan, ma ju ei tea, mida ma teha tahan ja kust ma üldse raha saan? Mida rohkem nendele hirmudele keskenduda, seda rohkem nad kummitama jäävad ja seda enam kaob ära julgus üldse midagi ette võtta.

Kuni ma läksin puhkusele. Eemal olles on alati pilt selgem. Mõtlesin tagasi kodustele asjadele ja probleemidele, mis kodus olles tundusid hiiglaslikud. Järsku mõistsin, et kaugelt vaadates on need asjad nii pisikesed ja tühised ja elu on palju suurem kui minu 8 tundi tööl olevad katsumused. Soovitan seda kõigil teha. Ükskõik mis murega. Kui vähegi võimalik, mine kuskile, mis ei ole sinu tavaline keskkond ja mõtle siis oma elu üle. Kas see töö, mida sa iga päev vastumeelselt teed, on seda väärt? Kas need inimesed, kes pidevalt su tuju rikuvad, on väärt kohta sinu elus? Kui on, siis keep going, aga üldiselt ei ole. Siis on aeg muutusteks.

Mina siis otsustasin. Ma olin seda ära tulemist juba kedranud oma peas liiga kaua (aeg möödub lennates). Otsustasin, et võtan järgmised kolm kuud järelemõtlemiseks. Vaatan, kas kolme kuuga midagi läheb tööl paremaks, jääb samaks või läheb hullemaks? Ja kui on kaks viimast varianti, siis ma tulen ära. See ei ole jätkusuutlik. Jääb samaks oli juba liiga õudne variant. Kuna mul olid ülemusega head suhted, siis ütlesin seda ka talle.

Kolm kuud möödus megakiirelt ja tulemus oli see, et asjad olid läinud veel hullemaks. Olid jõulud, mis tähendas, et hooaeg täies hoos, kõik sada asja vaja teha ja kontoris pingeline. Kuna ma olin lubanud endale, et ma kolme kuu pärast teen otsuse, siis tuli mul see ka langetada. Vastasel juhul oleksin ma aasta pärast ikka samal teemal mõtteid mõlgutanud ja siis oleks aeg veel edasi läinud ja hirmud veel suuremaks kasvanud.

Ühesõnaga ma tulin ära. Otsustasin, et võtan endale kuu puhkamiseks ja siis vaatan edasi. Kolm kuud on päris pikk aeg, et valmistuda ka töötu olemiseks. Mul ei tekkinud kahtlusi, kas tegin õigesti, sest ma olin kolm kuud testinud. Ma ei teinud seda otsust üleöö ja see andis mega kindlustunde. Kuna see oli testimise aeg, siis märkasin igasuguseid asju, mida ma varem ei näinud. Kui halvasti me kõik kontoris üksteisega käitusime, kui palju ülekohut ma igapäevaselt tajusin ja kui palju asju ma teen, mida tegelikult minu tööülesanded ette ei näe. Varem ma selliseid asju ei näinud ja lihtsalt kannatasin vaikselt ära. Kuna see pall muudkui veeres suuremaks, siis järjest enam hakkasid kaduma mu hirmud. Mis saab edasi ja kust ma raha saan? Need ei tundunud enam nii õudsed mõtted. Õudsem oli olla edasi selles igapäevases tööelus, kus ma justkui silmaklappidega käisin. Kui on valida hullu ja veel hullema vahel, siis minu hirmud muutusid vähem tähtsamaks. Kuid neid ei tohi unustada. Hirmudega tuleb tegeleda. Hiljuti rääkisin ühe sõbrannaga, kes on hetkel selles olukorras. Ta kardab ära tulla, sest kuhu ta üldse siis kandideerib ja kes teda tahab? Otsustusvõimetus ja enesekindluse puudumine. Mõtle välja, mis on sinu hirmud ja tegele nendega. Loe raamatuid, artikleid, googelda, käi terapeudi juures. Kui nendest lahti saad, on palju lihtsam muudatusi teha. Olen tähele pannud ka sellist käitumist, et kirudes oma tööd, on kõik halb ja kui ma ütlen, et mis sind takistab lahkumast, tulevad boonused. Tegelikult on mul hea palk, graafik, palju puhkust jne. Siinkohal ilmselt polegi veel otsust langetatud. Kui mõelda, et tuled ära, hakkad kiitma ja kui mõtled, et jääd, hakkad laitma. Ka sellises olukorras aitab kolme kuu testimine 😉

Tuletasin endale kogu aeg meelde, et kui üks uks sulgub, avaneb teine. Ja nii ka läks. Palun andke endale võimalus vaadata suuremat pilti ja teha otsused lähtuvalt sisetundest. Maailmas on nii palju toredaid töökohti ja lahedamaid töökaaslasi. Anna endale võimalus seda kõike proovida. See võib tunduda hirmutav ja justkui pea ees vette hüppamine aga tagantjärgi mõeldes kindlasti seda väärt. Kui sa kahtled, siis on hea rääkida veel kellegagi, kellega sa igapäevaselt suhtled. Kui tema on sinu kurtmist kuulanud, siis ilmselt oskab ta sulle ka suhteliselt head nõu anda. Üldiselt on kõrvalseisjatel selgem pilt kui endal keset seda olukorda. Kui sa mõtled oma sõprade peale, siis ilmselt tead nii mõnegi puhul täpselt, mida ta tegema peab ja imestad, miks ta ise sellest aru ei saa. Siin taga on alati hirmud. Ja nendega tuleb tegeleda. Mina tänaseni tegelen enda omadega, aga ma proovin teha kõik, et nad ei takistaks mul elu elamast.

Omast kogemusest võin öelda, et kõige hirmsam asi üldse on teha see otsus. Otsustada, et nii enam ei saa ja midagi peab muutuma. Kõik, mis peale seda toimub, pole üldse enam nii hirmus.

Minu suurim hirm on alati olnud muutuda zombiks, kes komberdab läbi elu. Alati mõtlen sellele, et kui ma olen vana, kas ma siis mõtlen, et jess, ma tegin nii palju tööd ja teenisin nii palju raha ja sain nii palju asju osta. Ilmselt ei mõtle. Pigem hindan vingeid mälestusi, pere, sõpru ja siiraid emotsioone. Miks me siis oma halva töö nii tähtsaks mõtleme?