07 nov. „I’m sorry. It’s not you, it’s me.“
Ma olen arvanud, et see on üks suhte lõpetamise stampväljend, mida ütlevad need inimesed, kes mingit paremat selgitust tuua ei oska ja tahavad lihtsalt asjaga kiiresti ühele poole saada. Nüüd mõistan, et see on üks kõige õigem, ausam, sügavamõttelisem ja vastutustundlikum põhjendus üldse. Juhul kui oma sõnade väärilised ollakse.
Miks osad suhted on ilusad vaid mõne üürikese aasta ja teised võivad kesta terve eluaja? Ei tahaks ju uskuda, et ühel niimoodi veab ja nii lihtsalt ongi happily ever after. Kui nii võtta, siis sellist nähtust nagu suhe ise ei ole ju füüsiliselt olemas. Vähemalt mitte sama füüsiliselt kui on need kaks inimest, kelle vahel see toimub. Järelikult ei saa „hapuks minna“ suhe ise, vaid miski neis kahes inimeses.
Ühe tavalise suhte jooksul võivad mõned asjad jääda aja vältel tegelikult täiesti samaks. Alguses ollakse üksteise suhtes tolerantsed, vaadatakse teineteist nii-öelda läbi roosade prillide. Mõne aja pärast võib pealtnäha sama situatsioon endast välja viia. Tagantjärele mõeldes täheldatakse, et tegelikult on „probleem“ alati eksisteerinud, lihtsalt varem ei osatud seda näha. Aga mis siis, kui selle asemel, et mürgise meelega mõelda, mis ümberõppimisprogrammi oma kaasa suunata, et mure likvideerida, vaataks hoopis peeglisse?
See peegel peaks olema vähemalt 3D-peegel, mis aitab lisaks oma peegelpildile näha veel sügavale enda sisse. Selleks, et midagi saaks inimest tasakaalust välja viia, peab ta juba olema ise tasakaalust väljas. Võib-olla selle armumise aja jooksul ei olnud sa mitte roosadest prillidest pimestatud, vaid võnkusid ise nii kõrgel sagedusel, et kõik oli õige ja paigas ja ei saanud sind häirida. Nii et kui järsku hakkab närvidele käima, siis ehk oled selle eest ise vastutav?
Teatud piirini on kahe inimese kokku kasvamine loomulik ja ilus osa. Samamoodi on kokku kasvatud teiste lähedaste inimestega. Ainus asi, mille eest iga inimene saab lõpuni vastutav olla, on tema ise. Tema mõtted ja teod, tema energia. Need peaks säilima ja püsima tasakaalus ka siis, kui muu elu kuulub jagamisele. Me ju kõik teame oma kallite inimeste puhul, milline on tema päris ise, millisena tunneb ta end vabalt, milline on tema tõeline loomus. Ja tähelepanelikumad meist saavad ka aru, kui see hakkab kursilt kõrvale kalduma.
Liigagi lihtne on ise ennast suhtes ära kaotada. See on täiesti elementaarne, et tehakse kompromisse, arutatakse otsuseid, jõutakse ühisele meelele. Kompromissi olemus juba on selline, et mingi osaga oled nõus, aga mingi teise osa arvelt. Öeldakse ju, et abielu on kompromisside kunst. Ma arvan, et kunst ei seisne selles, kuidas jõuda kompromissini, vaid selles, kuidas jääda endaks ja mitte kaotada oma sisemist sära. Sära oli see, mis selle suhte lõi ja mis on vajalik selle kestma jäämiseks.
Kui sära hakkab kaduma ja enam ei olegi kõik nii roosamanna, pigem nagu hall argipäev – siis ei ole harv juhus, kui esitatakse nõudmisi, et palun tee seda või ära tee enam toda ja siis ma oskan sind edasi armastada. Vanasti sa olid selline, aga nüüd hoopis teistsugune. Kas tõesti? See, mida sa armastad, peab olema sinus eneses. Ainus asi, mida saad muuta, oled sina ise. Muutu ise ja muutub maailm sinu ümber. Tegelikult sa ju mõistad, et kõik lahendused su muredele on sinu nina all. Vastused on sinus eneses. Mida see kaaslase dresseerimine siis annab?
Pealtnäha kaunis suhe võib lõppeda mitmetel põhjustel. Üks või mõlemad pooled mõistavad, et see ei teeni enam eesmärke. Nii et kui keegi sinuga suhte lõpetab põhjusel „It’s not you, it’s me,“ ja selle sügavusest aru saab, siis see on tõsimeeli kõige ilusam punkt sellele teekonnale. See on vabandus, et kaotati iseennast ja oma sära, mis oli selle suhte vundament. Ja kuigi on vaja kahte inimest, et tangot tantsida, on see oma rolli teadvustamine ja vastutuse võtmine. See on arusaamine, et vigane ei olnud suhe ise, vaid et hingel oli vaja sellest olukorrast õppida.
No Comments