03 nov. Iseendale elatud elu
Mõistsin alles hiljuti ühte oma elu suurt õppetundi – ära oota ega looda kelleltki midagi. Kõik, mida soovid, pead saavutama ise. See teadmine oli olnud ammu aga seekord tabas see mind täiesti rakutasandilt ja seekord oli see elumuutev.
Selleks, et jõuda reaalselt mõistmiseni, oli vaja käia ära täiesti põhjas. Täna mõtlen, et jumal tänatud, et mul mõnikord nii palju emotsioone on ja ma suudan üle mõelda, niiviisi suudan ennast sinna põhja kiiremini lasta, et saaksid toimuda reaalsed muudatused. Muidu kõigun ikka kahevahel ja ei otsuta ega taipa midagi. Kõik on halvasti aga samas natuke on ju hästi ka ja siis ei muutu midagi. Midagi ei muutu kui sa ise ei muuda. Tõsi ta on. Olen aru saanud, et midagi ei muutu pigem hoopis siis kui sa ise ei muutu. Kui uskumused ei muutu, kui peas on asjad vanaviisi. Siis tulevad muudatused eriti raskelt. Kui peas on käinud see “klõps”, et nüüd aitab, ei tundu muudatused enam nii keerulised ja ületamatud. Ühesõnaga, ma ei oota ja ei looda enam mitte kellegile peale iseenda. Peale selle mõistmist on mul raske isegi iseennast ära tunda. Olukorrad, mis mind enne ajasid endast välja, ei mõjuta mind enam kui ma ise ei saa neid muuta. Endast välja võivad viia mind ainult need asjad, kus ma tegelikult saan midagi ära teha aga ei tee. Kas siis laiskusest, viitsimatusest, ebamugavusest või millest iganes. Teistele inimestele mul enam lootusi ja ootusi ei ole. Ma mõistan, et kõigil on oma elu ja nad ei pea käituma nii nagu mina ootan või loodan. Sest ka minul on oma elu. Tänu sellele ei tunne ma ennast samamoodi enam süüdi kui mul pole teiste jaoks aega oma asju ajades. Elu on palju palju lihtsam ja sellest mõistmisest on möödas alles kaks nädalat.
Ühesõnaga suunasin oma energia iseendasse. Peale seda on minu elus hakanud juhtuma imelised asjad, millest ma isegi unistada ei osanud. Justnimelt minu elus. Mitte minu suhetes. Minu pea on selgem, vahel olen ärgates ebanormaalselt õnnelik ja tööasjad on eriti ägedad. Kuna olen kaks aastat aktiivselt iseennast otsinud ja suunanud just oma karjääri, siis tänaseks olen selles osas täiesti rahul ja lausa põnevil, mida kõike ägedat saab edasi juhtuda. Ühesõnaga, kõik need asjad, mis on seotud AINULT minuga on super ja selleks oli vaja seda suurt õppetundi.
Nagu igas halvas on midagi head, on ka igas heas midagi halba.
Väga suur osa meie elust moodustavad siiski suhted. Keskendudes iseendale ja tegeledes oma asjadega, jõuad küll kiiremini oma asjadega mäele aga suhted jäävad tahaplaanile. Kas selleks ongi karjäärinaised tihtilugu ilma lasteta või koguni peredeta? Või ettevõtete omanike parimad “sõbrad” on nende töötajad. Kas see on hind, mida tuleb maksta? Sõbrad ja suhted võtavad päris palju aega. Viimasel ajal olen kõik nö eemale tõrjunud, sest mu peas on olnud mõte, et mul vaja see ja see ja kolmas asi ära teha ja siis mul on aega. Neid omi asju ajades mul on huvitav ja motivatsioon on laes jm. Aga hetkel kui pea on väsinud ja vajan puhkust ja lõõgastust, siis jõuan ringiga samasse kohta. Tunnen ennast üksikuna. Samas pole seda jaksu, et minna välja, minna sõbrannadega kohvikusse vms.
Teine oht, mis juhtub on suhetes kaaslasega. Kui oled otsustanud, et elad edaspidi ilma ootuste ja lootusteta, ei taha enam teha kompromisse. Siis enam ei ole vaja vaielda tühiste asjade pärast, sest oled oma elu must-valgeks mõelnud ja neid vahepealseid variante pole olemas. Tülitsete majapidamise pärast, mõtled: suva ostan oma kodu. Tülitsete suhete pärast, mõtled: suva, mul pole ootusi, et ta hästi käituks. Senikaua parem ei räägigi. Siis kaob ära tahe lahendada tülisid, saada üle erimeelsustest ning leida kompromiss ja üksmeel. Sest pole ootusi, et tema midagi muudaks. Siis tead, et muuta saad ainult ennast. Aga kompromiss on ju kahepoolne muutus. Kui muuta saad ennast ja tema ei muutu ja see sulle ei sobi, siis sa ei pea enam vajalikuks talle seda isegi teavitada, sest loota saad ju endale. Ehk siis tegelikult mingit SUHET kui sellist polegi olemas. Armastus on minujaoks alati tähendanud usaldust, hoolimist, mõistmist ja kindlustunnet. Aga kui sa neid asju enam oma kaaslaselt ei oota, siis mis armastusest saab üldse juttu olla? Muidugi tuleb see usaldus (pigem usk), hoolimine, mõistmine ja kindlustunne üles leida ka iseendast. Ilma selleta taaskord ei saa olla mingisugust suhet. Kui sa ei armasta iseennast, kuidas keegi teine peaks seda siis saama teha? Siiski ei asenda aeg iseendaga suhteid lähedastega. Just lähedased toovad uusi emotsioone, nendega koos lood uusi mälestusi. Inimesed sinu ümber peegeldavad sulle, et sa oled olemas. Selleks neid vaja ongi. Kui kõike ainult iseendale teha siis muutubki elu must- valgeks ja vahepealsed värvid on kadunud. Aga need vahepealsed värvid on need, mida me tegelikult kõik väga igatseme. Need panevad meid tundma, et elu on elamist väärt.
Kokkuvõtteks mõtlen, kas siis selles suhtumises on siis mõra sees? Et mingil osal elust tasub seda 100% rakendada ja elad täiesti uut elu ja teisest küljest tuleb ikka mingil määral hellitada lootusi ja ootusi, sest muidu oledki üksinda? Tundub, et mõnikord on need lootused ja ootused need, mis on samamoodi edasiviiv jõud. Ilmselt on küsimus tasakaalus. Lootusi ja ootusi ei tohi olla liiga palju või liiga vähe.
No Comments