Kas kõigil on suur unistus või on see ainult illusioon?

Käisin sõbrapäeval (2016) vaatamas filmi “Lala Land”, mis pani mind elu üle järele mõtlema. Filmis olevatel tegelastel olid suured unistused – üks tahtis saada näitlejaks ja teine omada Jazzklubi. Need olid unistused, eesmärgid, mis pidid iga hinna eest täituma. No ja kuna see oli film, siis loomulikult need täitusidki – iga hinna eest! 😀

Jäin mõtlema.

Mina, olles juba 28 aastat siin ilmas elanud, otsin ikka oma suurt unistust. Ikka veel mõtlen, kelleks ma suurena saada tahan? Kas sellised inimesed, kes juba väiksest peale täpselt teavad, kes nad olla tahavad ja milline nende elu välja hakkab nägema, jäävad oma unistuste juurde? Kas kõigil teistel (peale minu loomulikult) on olemas suur unistus ja tegelikult nad kõik näevad selle nimel igapäevaselt vaeva?

Hakkasin oma tutvusringkonnas tegema uurimustööd. Küsisin kõigilt, kellega parajasti suhtlesin, nende unistuste kohta. Vahemärkusena võin öelda, et see on üks parimaid küsimusi, kui tahad kedagi tundma õppida. See võiks olla isegi küsimus tööintervjuul. Uskuge mind, vastused on väga üllatavad.

Uurimuse tulemusena jõudsin järeldusele, et on olemas nelja erinevat tüüpi inimesi:

• unistajad
• unistajad + eesmärk + plaan
• unistuste otsijad
• mitteunistajad

Natuke nendest lähemalt:

Unistajatel tekib juba väga varajases nooruses kindel soov ja teadmine, millisena nad tahavad oma elu elada. Neil on oma suur unistus! Pidasin neid sel hetkel väga õnnelikeks inimesteks. Minu ümber on enamasti 25- kuni 50-aastased inimesed. Kui sa oled suurema osa oma elust unistanud ainult ÜHEST (!!!) suurest asjast, siis on see ikka täiesti õige asi, mida teha. Ja siis selgus karm tõde – neil pole vähimatki kavatsust seda kunagi täide viia. Nüüdsest kutsun neid hellitavalt daydreameriteks. Neil on küll olemas oma visioon, aga null eesmärki selle saavutamiseks. Kõik eneseabi raamatud, mida ma olen lugenud (ja ma olen lugenud neid üpris palju) räägivad, et oma eesmärgi saavutamiseks tuleb reaalselt ka midagi teha. Astuda see esimene samm, seada suuremad ja väiksemad eesmärgid ning liikuda edasi oma suure unistuse poole.

Täpselt nii!

…käituvad inimesed, kes on oma unistuse leidnud ja seadnud selle eesmärgiks. Lisaks on neil olemas ka reaalne plaan, kuidas selleni jõuda. Nad õpivad, arenevad, praktiseerivad – teevad kõike, et saavutada see, mida nad on kavandanud. Lisaks teevad nad seda kõike suure naudinguga ja elavad hetkes. Neil on unistus, eesmärk, plaan ja võime nautida igat päeva. Nad lähevad igale päevale vastu naeratusega, sest nad teevad seda, mis neile meeldib. Muidugi tuleb ette ka takistusi, kuid üldiselt on nad õnnelikud, sest on leidnud oma kutsumuse. Selliseid inimesi vaatan suure imetlusega.

Aga on olemas ka sellised unistajad, kes unistavad oma unistusest 😀

Mina just nimelt olen see, kes sõna otseses mõttes otsib oma kohta päikese all.

Kui ma olin väike, oli mul kindel teadmine, et ma tahan saada poemüüjaks. Naiivselt arvasin, et kõik raha, mis kassapidaja kassasse paneb, saab ta õhtul koju kaasa võtta. Nii on võimalik endale kõike lubada ja elu on üldse lill.

Suuremaks saades ma enam kassapidaja olla ei tahtnud, tekkisid uued unistused. Tahtsin minna ülikooli. Kuskilt tuli ka teadmine, mida ma õppida tahan. See oli juba suur asi, arvestades, kui paljud meist on käinud ülikoolis ja selle pooleli jätnud. Mina pole oma erialavalikut kahetsema pidanud. Ülikool tegi minust hoopis maailmavallutaja 😀 Nagu ikka need 20ndate alguses noored, kes on ju (enda arvates) kõik vajalikud teadmised omandanud! Ootasin suurt töökohta. Karmis tööelus õppides ja arenedes mõistsin, et minu erialal ülikooli diplom on siiski ainult paber. Jutt käib turundusest. Alustasin assistendina, siis sain spetsialistiks ja lõpuks täitus minu teine suur unistus – saada turundusjuhiks. Oi, kui uhke ma olin! Lõppes see läbipõlemisega ja sellega, et olen kahe aasta jooksul kaks korda töölt omal soovil lahkunud ja taas jõudnud küsimuseni – kelleks ma päriselt saada tahan? Turundamisest oli mul sel hetkel oksendamiseni. Isegi täna veel natuke on, aga erialavalikut ma ikka ei kahetse.

Lisaks on mul veel sada asja, mis mind huvitavad ja kõik need täiesti seinast seina. Milline neist mõtetest on siis see, millega peaksin reaalselt tegelema? Ma vaimustun ja vaimustun kohe nii väga, et upun ülepeakaela mingisse tegevusse (sel hetkel oma tulevasse ametisse) ja siis see vaimustus kaob ja ma jälle mõtlen, mis järgmiseks? Muidugi on sellel omad plussid. Mul on väga palju erinevaid oskusi, millega ma saaksin raha teenida, aga ükski nendest pole päris SEE. Kas mul kunagi tuleb üldse mingi kindel teadmine, kindel päris minu oma suur unistus, mille nimel olen terve ülejäänud elu nõus võitlema? Olen lugenud palju tarku raamatuid, psühholoogiat, eneseabi. Nad kõik suunavad mind leidma seda ühte ja õiget, aga seda ei tule. Millise kivi alla ma veel vaadanud ei ole? Teisest küljest öeldakse, et kõik pingutatud mõtted tuleks üldse ära unustada ja kõik, mis tulema peab, tuleb nagunii. Eks ma umbes 30 aasta pärast ütlen, kas siis tuli ka.

Lõpuks jõuan nendeni, kellel ei ole üldse suurt unistust. Pole kunagi olnud ja nad isegi ei mõtle sellele. Mina kutsun neid realistideks. Aga ainult sellepärast, et need, keda ma küsitlesin ja kes siia gruppi sattusid, on päris tõsiselt realistid. Ma ei tea, kas siin muidu mingit suuremat seost on. Ma ise arvan, et ma pendeldan unistaja ja realisti vahel. Kui unistaja minus tahab lennata, siis realist toob kõmaki maapeale tagasi ja vastupidi. Realistid elavad üks päev korraga, tegelevad olmeprobleemide ja -rõõmudega ja ei mõtle, mis kahekümne aasta pärast saab. Võib-olla mõtlevad ka, aga mitte nii nagu unistajad.

Kunagi arutasime seda teemat ühe sõbrannaga. Ma ei saa öelda, et tal oleks kõrvalt vaadates olnud elu, mida ma endale tahaksin. Palgatöö, mis talle ei meeldi, pangalaen ja mitte just hiilgav pere- ja seltsielu. Küsisin, millest ta unistab ja ta vastas, et ta on oma eluga rahul täpselt nii, nagu see on. Tal ei ole vaja rohkemat/vähemat materiaalses mõttes ega ka suuremat/väiksemat eesmärki, mida saavutada.

Sel hetkel ma mõtlesin, kui kurb see on. Samas, kas ikka on? Tema sees on see sisemine rahu, mida mina ja ma usun ka paljud teised üritavad saavutada ajades taga oma suuri unistusi. Tal ei ole vaja midagi saavutada, ta juba on rahul ja selles pole midagi halba. Kuigi sel hetkel ma oleks tahtnud teda millegagi visata ja karjuda, et ärka üles, elu tahab elamist!!! Ja olgu mainitud, et täna – kaks aastat hiljem – hakkas ta unistama. Ta loobus ta oma tööst, andis korteri üürile ja kolis Hispaaniasse kommuuni elama 🙂 Ilmselt ta siis veel ei olnud oma unistuste elust teadlik.

Üldiselt – kui me kõik ei oleks nii erinevad, siis ei oleks maailm üldse nii kirju. Mingil ajahetkel oleme kõik ilmselt kuulunud ühte või teise gruppi ja siis jälle sealt ära kolinud. Ma ei saa öelda, mis on õige või vale. Kas õige on suunata oma elu teadlikult või jätta see saatuse hooleks. Mina ise tean, et ma teen kõik, et leida päris oma suur unistus ja ma väga loodan, et ühel päeval see ka saabub. Ja parem oleks, et mitte liiga hilja. Päris halvasti oleks, kui ma kuuekümne aastaselt avastaksin, et vot nüüd tahan modelliks saada. Kuigi, mis siis sellestki halba oleks – tänapäeval on kõik võimalik 😀

Cheers to dreams 😉