Kelle probleem?

05 aug. Kelle probleem?

Kas tead seda tunnet, kui tead täpselt, mida tegema pead, aga lihtsalt ei suuda, ei viitsi, ei taha. Energiatase on nullilähedane. Minul tuleb seda pidevalt ette. Üleüldse kui ma mõtlen iseenda peale, siis mu elu käib justkui lainetena. Ühel hetkel olen motiveeritud, energiline, rõõmus, tegutsemistahet täis ja järgmisel hetkel magan lõunani, vahin sotsiaalmeedias, loen raamatuid, laisklen – ei tee mitte midagi kasulikku. Seejuures ma ei naudi teadlikku puhkust, vaid sees on rahutus ja ärevus, et tegelikult peaksin tegema seda ja seda, aga õhtu lõpuks pole midagi peale muretsemise teinud. Ei pea vist mainimagi, kui palju see niinimetatud “puhkus” minult seejuures energiat võtab ja kui väsinud ma sellest kõigest lõpuks olen. Lisaks veel tige ka – iseenda peale.

Minu tõusulaine tuleb tavaliselt siis, kui saan ennast korralikult välja magada ja otsustan, et OK, ma ei viitsi, aga teen täna millegagi algust. Isegi siis, kui mul seda teha tahtmise vaimu peal ei ole. Ega ilmaasjata öelda, et hakka tegutsema ja vaim otsib su ise üles. Üldiselt otsibki. Aga mitte mind. Mul on alati vaja enne oma madalseis nii-öelda ära lõpetada, lahti mõtestada ja häälestada end sinna, kus mu eesmärgid on selged ja fookus paigas. Täna avastasin ühe huvitava asja.

Viimasel ajal on olnud palju emotsionaalseid läbielamisi seoses minu lähedastega. Elan neile tulihingeliselt kaasa, proovin aidata, lahendusi leida ja olla olemas. Ehk siis suunan väga palju energiat teistele. Ja üllatus-üllatus, nii kaotan iseenda.

Kuna inimesed on inimesed, siis tihtilugu tehakse probleeme asjadest, mis pole üldse olulised. Kulutatakse sellele meeletult oma energiat ja aega. Kõrvaltvaatajatele tundub olukord alati lihtsam, probleemid väiksemad ja lahendused selgemad. Üritad neile seda seletada ja nad ei saa aru. Nad ei saagi, sest nad ei ole sina. Ja sina ei ole nemad, et üldse mõista olukorra täit tõsidust, tundeid ja emotsioone. Seetõttu ongi alati teiste asju lihtsam näha. Näed neid ilma nende emotsioonideta, mida nemad tunnevad. Seetõttu võid näha kõike tegelikult valesti ja tegelikult täiesti vale nõu anda. Siiski kulutad olukorra parandamiseks tohutult iseenda närve, aega, energiat ja olemust. Mille jaoks?

Psühhiaatrid, psühholoogid, nõustajad jm saavad oma tööd teha ainult ühel lihtsal põhjusel – nad on ära õppinud lause: kelle probleem? Kui nad kõikide klientide mured endaga koju kaasa võtaksid, nende pärast päevad läbi muretseksid, siis ei saaks nad oma tööd teha. Loomulikult tekib siin küsimus, et kuidas ma ei muretse oma lähedaste pärast? Ja väide, et erialaarstid saavadki oma tööd teha sellepärast, et nad tegelevad võõraste inimestega. Tegelikult saad ka sina oma lähedastega samamoodi toimida.

Igaühel meist on oma elu õppetunnid. Me tulime siia maailma mingi kindla eesmärgiga ja ka inimesed meie ümber on tulnud meie ellu oma kindla eesmärgiga. Oleme siin, et aidata üksteisel õppida ja areneda, kahjuks ka läbi halbade olukordade. Iga olukord meie elus loob meile kas positiivseid või negatiivseid emotsioone. Selleks, et üldse saaks tekkida emotsioone, on vaja energiat.

Kui oled kogu oma energia ennast ümbritsevate inimeste probleemide vahel kenasti ära jaganud, siis mis sulle endale jääb? Ilmselgelt on selleks tühjus, väsimus, tujutus.

Seetõttu küsi endalt mõnikord – kelle probleem? Ole olemas oma lähedaste jaoks, aga ära võta vastutust nende probleemide eest. Usalda inimesi lahendama nende elu õppetunde. Õppima peavad ju nemad, mitte sina. Mitte kunagi ei saa muuta teisi, muuta saab ainult iseennast. Ja sellest peab igaüks ise aru saama.

Mina panen enda juures tähele, et kui ma ei hoia oma fookust enda jaoks olulistel teemadel, siis kaotan iseennast ära. Kui ma kaon ära enda jaoks, siis olen ma kõigi teiste jaoks saadaval. Ehk kui ma parasjagu ei tegele iseenda elu elamisega, siis on mul ju aega tegeleda kõikide teiste probleemide ja muredega. Seejuures taipamata, et lõppkokkuvõttes tekitan niiviisi probleeme ainult iseendale ja siis hakkavad teised minupärast muretsema. Surnud ring. Muretsemine on negatiivne palvetamine ja seda ei ole vaja teha.

Täna võtsin hetke ja tegin oma pea tühjaks. Mõttes olin nagu arvuti ja panin kinni kõik “failid” (inimesed, probleemid, olukorrad jm), et oma pea tühjaks ning oma fookus ja energia tagasi saada. Tegin seda rahuliku südamega, sest isegi kui sa arvutis faili kinni paned, on see su arvutisse salvestatud ja seega alati olemas. Võid selle igal hetkel vajaduse korral uuesti avada. Täna pole need “failid” minu probleem! Täna keskendun oma asjadele, suunan oma energia iseendasse ja ainult niiviisi saan ma tegelikult päriselt ka teiste jaoks olemas olla.