Kelleks ma saan kui suureks kasvan?

02 okt. Kelleks ma saan kui suureks kasvan?

See on küsimus, mida meilt tihtilugu küsitakse lasteaias. Vastused tulevad uhked: õpetajaks, politseinikuks, tuletõrjujaks jne. Väiksena tead täpselt, ilma pikema mõtlemiseta. Mis siis hiljem juhtub?

Järgmine kord kui see küsimus tuleb uuesti ette võtta, on pärast keskkooli. Siis on see juba olulisema tähtsusega. Tuleb otsustada, mida edasi õppima minna ja see peaks justkui olema otsus kogu eluks. Tihti selgub karm tõde, et isegi siis veel ei suuda otsustada. Olen aastaid läbi viinud sisseastumiskatseid ülikoolis. Lisaks testile tuleb seal ka läbida vestluse osa. Ja oi-seal-saab-nalja. Alati palusin sisseastujal põhjendada, miks ta soovib just seda eriala õppida. Vastused on olnud asjalikud, aga sekka on sattunud ka tõelisi pärleid. Näiteks soovis üks tüdruk õppida pangandust, sest talle meeldib raha lugeda. Why not 😀 Ma oleks soovitanud talle klienditeenindaja ametit, kus iga õhtu on võimalik kassa üle lugeda. Aga nali naljaks. Sageli sain hoopis kurvemaid vastuseid stiilis „ema käsib“. Ehk siis vanemad otsustavad täiskasvanud “lapse” eest, mida ta oma eluga peale hakkab? Seal saab olla kaks varianti. Puudub julgus oma tuleviku suhtes otsuseid vastu võtta ja on lihtsam lasta see kellelgi teisel teha. Siis on hiljem ju kedagi süüdistada, kui tuleb välja, et see ikka ei sobi. Või teine variant – puudub enesekindlus. Paljud teavad täpselt, mida nad teha tahavad, aga vanemate meelest pole see piisavalt hästi tasustatud või hea mainega asi ja surutakse peale oma arvamust. See on kurb.

Aga mis saab siis, kui sa tegelikult ei teagi, kelleks sa suurena saada tahad ja ometigi oled juba piisavalt suur (siinkohal ei räägi ma kehakaalust)?

Mina jõudsin sellesse olukorda 28-aastaselt pärast 10 aastat turundust. Mulle siiani meeldib turundus, aga ma justkui oleksin oodanud midagi enamat. Hakkasin otsima vastuseid. Otsisin neid enda seest, otsisin raamatutest, otsisin oma lähedastelt, otsisin ajakirjadest. Igalt poolt sain mingeid mõtteid, aga ikka ei teadnud. Kellelgi ei olnud mulle vastuseid. Ilmselgelt täna tean – neid ei saagi välja mõelda. Need tegelikult ka tulevad su enda seest. Nii tore kui see ka ei ole.

Alustuseks soovitan ma teha analüüsi iseendas.

Mõtle välja, milline on sinu ideaalne tööpäev? Kas see on kodus? Kui on, siis millises toas? Kui see on mujal, siis kus? Kas kontoris? Kes seal veel on? Kas su töö on kellast kellani, vahetustega või hoopis vaba graafik? Mis laadi su töö on? Kas arvutiga, ringi sahmerdamine või hoopis midagi loovat? Kas su unistuste töö eeldab palju suhtlemist või pigem omaette nokitsemist? Nendele küsimustele vastates saad juba väga palju erinevaid ameteid maha kriipsutada. Sa ei saa olla näiteks baaridaam, kui su ideaalne tööpäev oleks 8.00–17.00 ja nädalavahetused vabad. Vähemalt mitte Eestis. 😀

Niiviisi saad kätte mingid suunad. Minusse jätsid väga suure jälje ka kaks Merit Raju raamatut “Hingele pai” ja “Leia oma tee”. Esiteks on need väga julgustavad ja teiseks on seal palju häid harjutusi, mida soovitan teha kõigil, kes on samas seisus. Kõige parem on neid teha koos kellegagi, kes tunneb sind juba ammu. Mina tegin neid oma täditütrega. Seal tuleb vastata hunnikule küsimustele stiilis: mis sulle väiksena meeldis teha, mida googeldad, mida sulle meeldib vabal ajal teha, tegevused, milles sa oled hea jne. Ma leidsin sealt enda jaoks joonistamise. See oli väiksena mu lemmiktegevus, mille ma ammu unustanud olin.

Lisaks lugesin palju eneseabi raamatuid. Kui neid järjest lugeda, saad aru, et nad kõik räägivad samast asjast erineva nurga alt. Igaüks kirjeldab oma kogemust.

Mingil hetkel ma enam ei suutnud neid lugeda. Mulle hakkas tunduma, et iga raamat algas mingi nipiga ja kui sa seda kasutad, siis saad kõik vastused. Päris ausalt – ei saa! Täpselt samamoodi ei anna sulle ühtegi adekvaatset vastust mitte ükski ennustaja. Keegi teine ei saa sinu eest otsuseid teha. Ainult sina ise.

Mängu tuleb jälle julgus. Kas sa tegelikult julged üldse enda sisse vaadata ja mõelda, mida sa päriselt tahad?

Mida SINA tahad?

Mitte su lapsed, mees, ema, isa või kes iganes. Tihti ei julgeta teha otsuseid, sest „mul on lapsed“. Või mida teised sellest arvaksid, kui ma nüüd oma hästi tasustatud töö jätan ja hoopis lillepoes müüjaks hakkaksin? Ja need on hirmud, mis ei lase inimestel iseendaga kontakti saada. Minul oli selleks takistuseks raha.

Nii kui ma hakkasin mõtlema, mida mulle teha meeldib, oli järgmine mõte – sellega ei saa ju raha teenida. Ja kui hakkasin mõtlema, kuidas siis saaks „sellega“ raha teenida, kadus ära fookus „sellelt asjalt“ endalt. Surnud ring.

Enda sisse vaadates tuleb ära unustada raha ja muud kohustused. Mõtle siis, et sul pole vaja kellegi eest hoolitseda, sul pole rahamuresid ja sa ei pea enam mitte kellelegi ennast tõestama. Mis sel juhul oleks see asi, millega sa tegeleksid? Kas teeksid enda praegust tööd ka siis, kui sa ei saaks selle eest raha? Mis oleks see, mis meeldib sulle nii väga, et sa teeks seda suurima rõõmuga ja kui vaja, siis ka tasuta? Tasu oleks see emotsioon, mida selle asja tegemine sulle annab.

Mõtlemise koht, eks?

Jõuan jälle oma jutuga unistamise juurde ja seda tuleb teha suurelt! Sa saad kontakti iseendaga ja jõuad oma unistuste töö juurde ainult sel juhul, kui unustad oma hirmud. Vähemalt selleks hetkeks, kui sa selle teema üle juurdled. Ma soovitan need tekkinud ideed ka kirja panna ja kui võimalik, siis arutada ka mõne lähedase inimesega, kes on avatud pea ja kaine mõistusega. Mitte kellegi sellisega, kes su ideed maha teeb, vaid nendega, kes sulle kaasa elavad. Kes sulle julgustavalt mõjuvad. Selline inimene võib olla su elukaaslane, mõni sõber või kui sul pole kedagi sellist, siis näiteks terapeut. See teekond, kui sa enam ei kannata oma tööd ja see tekitab igapäevast stressi, võib olla väga väsitav. Eriti kui sa ei oska seda kuidagi muuta ja tegelikult pole õrna aimugi, mida edasi teha. Julgust ka pole. Just siis on kõige parem kui on olemas tugi, kes laseb sul lennata.

Esialgu kas või ainult mõtetes.