Kõige hullem tunne maailmas

08 sept. Kõige hullem tunne maailmas

Olen varem juba seda tundnud. Tagantjärgi olen kirjeldanud seda tunnet kui “musta auku”. Ei saa aru, kust see tuleb ja kuhu edasi läheb. Võimatu kirjeldada. Tead, et see on midagi väga hirmsat, aga seletada ei oska.

Olen sellest tundest korra pääsenud. Leidsin üles oma elurõõmu, unistused, motivatsiooni, energia ja teotahte – great success.

Ja täna, 2 aastat hiljem, on see tunne tagasi. Hello my old friend, how you doing?

Seekord olen juba targem ja panen selle kirja. Hiljem on mul äkki jälle meelest läinud ja olen roosadest prillidest pimestatud ega oska enam seda musta näha. Sest see must juba natuke sädeleb.

Ühesõnaga…

Olen iseenda peale vihane, et mismoodi see sai jälle nii minna? Kuidas ma kaks aastat hiljem pärast kõiki oma ponnistusi suutsin taas samasse auku langeda?

Olen käinud teraapias, olen lugenud hunniku raamatuid, olen leidnud asjad, mis mulle meeldivad, olen saanud tohutul hulgal positiivseid emotsioone ja täna, praegusel hetkel, on need kõik nii tühised ja kauged.

Olen taas üksi. Kõige tugevamalt seda tunnet tundes ma mõistan, et see on põhjatu üksindus. Kõik elavad oma elu. Kõigil oleks nagu suurem eesmärk ja kõik oleksid nagu mingi kõrgema jõu mängukannid. Mulle tundub nagu ma oleksin suure linna keskel, kus liiklus tormab meeletul kiirusel, aeg lendab, inimesed jooksevad ringi ja ainult mina seisan üksi, märkamatult selles hetkes.

Tahaks nutta, karjuda, aga ühtki pisarat ei tule. Tahaks leida lohutust, aga mitte haletsust. Mitte kellegagi ei taha rääkida, sest mis mõte sellel oleks? Teiste inimeste time out sekundiks, et mind kuulata ja ehk isegi kaasa rääkida, kuid tegelikult elavad kõik oma elu edasi. Ma ei taha haletsust, kaastunnet ja ma ei taha olla selline õnnetusehunnik. Mul on iseenda pärast häbi. Ma ei suuda ennast kokku võtta ja tegutseda, sest ma ei näe mitte millelgi mõtet.

Olulisemad asjad normaalse inimese jaoks (miskipärast tundub oluline need praegusest mustast vaatenurgast kirja panna)

ARMASTUS JA KODUTUNNE– milles tuleb alati pettuda. Milles osaleb alati mitu osapoolt ja kuna teised inimesed ei saa iialgi olla sina, siis ilmselgelt tuleb pettumusi. Pettuda ma ei taha ja ennast alla suruda ka mitte. Iseendaks jäädes oleks ma aga suur õnnetusehunnik, kes ei teeks kedagi rõõmsaks. Tahaks olla väike laps, kellel lihtsalt lastakse olla kurb, sest teda armastatakse tingimusteta, aga kuna ma olen juba suur, siis see eeldab teistele meeldiv olemist. Kellelegi ei meeldi negatiivsed inimesed ja seega ongi valik – kas panna mask ette ja tantsida ballil kaasa või olla üksi. Täna olen üksi – ilmselgelt. Piletit sellele ballile mul pole ja ausalt ei tahakski. Mask on ostmata.

RAHA – jõuame edasi rahani. Vahend, millega osta endale uus mask. Või hetkeline heaolutunne. Ma tean tunnet, mis tähendab „oi, kui mul oleks raha, siis ma ostaks endale kodu, reisiks, ostaks luksuslikke asju ja siis oleks kõik palju parem“. Kurb tõsi on see, et see teeb tuju heaks ainult sekundiks. Seejärel muutub kõik luksuslik tavaliseks ja enam seda “õnnetunnet” ei teki. Kinnituseks sellele tunnevad ju ka rikkad, ilusad, kuulsad ennast üksi, õnnetu, tühja ja kadununa.

TÖÖ – vahend, millega saada eelpoolmainitud õnnetunnet. Kui paljud inimesed peavad ohverdama ülipalju aega, energiat, iseennast, ainult selleks, et saada eluks vajalikke ja mittevajalikke asju. Teine variant on see, kui tööd ei tehta raha pärast. Siis on selleks mõni muu põhjus. Midagi luua, midagi, mis teeks eluolu paremaks. Midagi, mis muudab nii enda kui teiste maailma toredamaks. Aga kui toredus pole enam tähtis, siis on sellest ka suva. Lõppkokkuvõttes sureme kõik ära ja juhul kui sa pole Einstein, Picasso või Chanel, ei mäleta sind keegi. Ükskõik kui palju toredust sa sellesse maailma lõid.

LAPSED – neid mul pole. Nemad õpetavad meid tingimusteta armastama, nii öeldakse. See võib olla tõsi. Ühel hetkel kasvavad nad suureks ja teevad ikka sigadusi, valmistavad pettumusi (muidugi ka uhkust jm), aga suures joones sama jutt, mis armastuse puhul. Nemad annavad võimaluse anda. Ja anda on tore. Nagu töö puhul.

Lõppkokkuvõttes jääb alles ainult tühjus. Minu sees, minu ümber. Selleks, et saada asju, mida iga normaalne inimene tahab, tuleb vastata mingitele teatud normidele. Ja seda ma ei suuda ja ei jaksa ja ausalt ei näe hetkel ka ühtegi positiivset lahendust, kuidas see muutuda võiks. Peaksin olema tänulik. Mul on palju asju, mille eest tänulik olla. Tervis, pere, sõbrad, töö, eneseteostus, raha. Aga täna ma ei taha ja ei oska, sest mulle tundub, et ma ei kuulu mitte kuhugi. Ma ei näe mõtet kuhugi kuuluda. Ma ei näe mõtet midagi omada. Ma ei näe mõtet armastusel ja ma siiralt tunnen, et sellises olekus ei ma ka armastust väärt.

Olen tühi, olen katki ja olen nii üksinda. Keegi ei mõista seda. On vaid pilkane pimedus, pole isegi seda tunnelit, mille lõpus peaks valgus olema. Selleks ongi kogu selle kupatuse nimi “must auk”. Ja see ongi kirjeldamatu.

Ma tean, et ma olen korra sellest juba välja saanud, aga ma ei mäleta isegi, kuidas. Kas see tegelikult üldse kuhugi kadus? Või jõudsin ainult ringiga musta augu äärele, et korraks tähti vaadata ja nüüd on gravitatsioon mind ringiga tagasi endasse imenud?

Sellest välja tulemiseks EI aita:

• kellegi soovitus “mõtle positiivselt” ega ka kellegi ülimalt positiivne suhtumine “mul oli ka nii, aga ma sain selliseks ja selliseks, siis saad sina ka”. Sel hetkel see ei toimi. Musta augu inimese reageering: “Ma olen juba nii pekkis, et ma ei suuda isegi positiivselt mõelda” . Ning lisaks kui keegi on väga positiivne, tekitab see ainult lootusetust juurde. Ma ei näe praegu neid tähti, millest te räägite. Jah, ma tean, et need on olemas, aga minu mustas augus on nad minust väga kaugel. Nendest rääkimine on sama nagu rääkida elusale inimesele surmajärgsest elust.
• Haletsemine või vaikimine. Tekib tunne, et ma olen oma masendusega õigel teel. Kaasa tundes süvendab see seda veelgi. Õpetussõnu jagades tekib trots. Vaikides saab kinnitust oma koledatele mõtetele, et kõik ongi mõttetu. Ükski nendest ei tööta.

MIS VÕIKS AIDATA:

• Isegi kui sellel hetkel tahaks olla üksi, siis kõige hullem on tegelikult olla üksi. Tuleks olla turvalises keskkonnas, kus ümber on sinu inimesed. Need, kes ei pane sulle hinnanguid, kelle ees ei ole vaja kanda maski. Ülioluline on, et samal ajal ei räägita kellegi edusammudest ega kädistata. Kõige parem on, kui on täiesti tavaline normaalne pereelu (keegi teeb süüa, keegi vaatab telekat jm), et poleks mingeid suuri sündmusi. Ja mis kõige olulisem. Kõik teised peaksid panema ette selle maski, nagu oleks minuga kõik tavaline. Et mind ei ole vaja eriliselt kohelda, minu pärast muretseda, mind aidata ega minuga asju arutada. Tahan lihtsalt olla. Mida rohkem saab olla turvalises heas keskkonnas, kus kõik toimib, kus kõik on tavaline, seda parem on. Kus keegi ei ole liiga rõõmus ega liiga kurb. Kuna minu sees käib nagunii tuhat mõtet korraga, siis sellise tavalise igapäevase (natuke isegi igava) keskkonnaga on lihtsam samastuda. Tekib tunne, et teistel ehk on ka sellised mõtted ja ma polegi kõige suurem luuser ruumis. Samas on tähtis, et nad teaksid, mis toimub. Kui nad teavad, aga ei proovi olukorda parandada (juhul kui ma just ise selleks valmis ei ole), siis see annab lootust, et ma ikka veel olen normaalne. Samas kui ma tahan rääkida, aga keegi ei kuula, siis olen ringiga alguses tagasi. Sellest tundest, olukorrast on niigi üliraske rääkida ja kui ma juba selle eneseületuse ette võtan, siis tuleb kuulata. Aga mitte kaasa tunda, vaid mõista ja realistlikke lahendusi pakkuda.

• Kirjutamine. Nagu mina praegu. Võta arvuti ja lihtsalt pane kõik ausalt ja ilustamata kirja. Ära mõtle, et keegi seda pärast loeb. Võid selle kirjutise hiljem üldse ära kustutada ja ei pea iialgi kellelegi näitama. Mina kutsun seda verbaalseks oksendamiseks. Lase kõik see jama välja, mis su sees keerleb, sest muidu see rikneb edasi. Ka puhas vesi läheb seistes roiskuma. Sama juhtub ka nende tunnetega sinu sees. Kirjuta need endast välja. Usu, see aitab. Öeldakse, et tunne tuleb ära tunda, et see saaks ära minna. Mina ei osanud oma tundeid tunda. Neid on korraga liiga palju. Kirjutades muutuvad tähed sõnadeks, sõnad lauseteks ja laused mingiks mõtteks. Ükskõik kui halb või hea või mõttetu see hetkel tundub. 

• Terapeudiga rääkimine. Aga ülioluline on, et see inimene on oma alal väga tugev. Ainult see, kes on ülipädev, suudab mõista seda valu, mis minu sees on. See inimene peab mõistma mind nii, et ma ei peaks isegi väga palju rääkima. Kui ta on suutnud panna mind tundma turvaliselt ja on minust vähese info põhjal aru saanud, siis ei mõju tema nõuanded ja abi enam targutamisena. Selliseid professionaale on väga vähe. Olen sattunud ka väga ebapädevate juurde. Ausalt öeldes tekitab isegi viha, et Eestis lubatakse psühholoogi ja psühhiaatrina tegutseda inimestel, kellel pole absoluutselt kogemust. See tekitab mustas augus olevale inimesele kindlust juurde oma koledate mõtete juures: “Kõik on nii pekkis, et isegi professionaal ei suuda mind enam aidata.” Seega tuleb olla ettevaatlik selle suhtes, keda soovitada või kelle poole lõpuks pöörduda. Ebapädev “abisaamine” võib olla viimane puuduolev kinnitus kõige hullemale.

Kõike seda välja kirjutades ei taha ma ilmselt seda enam pärast lugedagi. Endiselt tunnen ennast üksinda. Lisaks olen väsinud sellest emotsionaalselt virr-varrist. Alles jääb kaks võimalikku varianti. Lihtsalt enam mitte eksisteerida või sügavalt vihastada. Viha on edasiviiv jõud. Seekord jõuan mina vihastamiseni – enda õnneks või õnnetuseks.

Olen vihane iseenda peale. Olen vihane oma vanemate peale, kes tekitasid minus nii palju käitumismustreid, mille tõttu olen pidanud läbi elama seda kõike, mida ma olen pidanud. Ei, ma ei ole täna selle kõige eest tänulik, et see on teinud mind selliseks nagu ma täna olen. Sest ma ju tegelikult ei taha olla selline õnnetusehunnik. Seega ma ei ole tänulik, ma olen vihane. Olen vihane elu peale. Just selleks, et ta on paljudele nii paljud asjad nii palju lihtsamaks teinud. Natuke olen tänulik, et mul veel kõige hullem pole aga sealjuures olen tänulik ka ainult iseendale. Olen vihane kõigi inimeste peale, kes on pannud mind suhetes pettuma. Et neil on tekkinud need nõmedad käitumismustrid, mis minulgi ja mõnel hullemad veel. Olen vihane, et nad neid parandada ei taha ja olen vihane, et nad isegi aru ei saa, kui palju asju nad valesti teevad ja seeläbi teiste inimeste elusid rikuvad. Olen vihane ja pettunud.

Viha on edasiviiv jõud.

Kuna ma olen ülemõelnud, ennast analüüsinud, ennast üksi tundnud ja selle kõige peale vihastanud, siis alles jääb mulle ainult – üllatus üllatus – mina ise.

Ja siin on vastus.

Ma saan armastada ainult iseennast. Seeläbi muutun ma paremaks ja teistele ka meeldivamaks ja seda ilma maskita. Kui ma tahan midagi saavutada, siis ma pean selle saama ise. Ma ei saa panna teisi inimesi käituma nii, nagu mina tahan ja ma ei saa asju, mida ma tahan nii, et keegi neid mulle annaks. Selleks, et saada midagi, mida sul ei ole kunagi olnud, peab tegema midagi, mida sa ei ole kunagi teinud. On vaja toetuda ainult iseendale. Olla ise enda armastus, kodutunne, töö, raha. Olla ise enda hea tunne, enda positiivne emotsioon, enda motivatsioon, sest mida muud mul üle jääb? Kõik ülejäänud on juba ootused, lootused ja neid ei saa kontrollida. Ja siis tuleb jälle pettuda. Iseennast saab kontrollida.

Nii imelik kui see ka pole, olen ma ju juba varem selle kõigeni jõudnud ja jõudsin täna ikka ringiga tagasi algusesse. Ju oli seda vaja. Selleks, et mõni õppetund ära õppida on vaja ikka mitu korda õppimas käia.

Minu tänane õppetund oli ilmselt see, et ma kaotasin jälle iseenda ära. Otsisin ennast ja oma vajadusi ümbritsevast maailmast ja sealt seda ei leia.

Need säravad tähed selle musta augu ümber tuleb sinna ise tekitada. Need ei ole teised inimesed, need ei ole asjad. Need säravad tähed minu jaoks on sisemine rahu, armastus, kodutunne, energia ja teotahe. Hetkel kõõlun ma musta augu serval, kus taevas on pilves ja tähed pole nii säravad, aga sügavalt vihastades on nad lausa pimestavad.

Ilmselt on see kõik depressioonis oleva inimese ups and downs. Ma ei tea, mis tundega ma homme ärkan (kui ma üldse magama jään), aga vähemalt on mul teadmine, kuhu ma pean jõudma. Olla või mitte olla, selles on küsimus? Ja kui kaotada pole midagi peale elu (ainult :D), siis parem on juba olla. Niisama. Ilma ootuste ja lootusteta. Sest siis kaovad hirmud, siis ei huvita absoluutselt, mida keegi arvab. Siis teen asju ainult iseendale. Siis olen mina ise, sest teine variant on enam mitte olla. Miks mitte siis juba olla ja PÄRISELT OLLA.