17 apr. Kuhu ma kadusin?
Alles eile käisin psühhiaatri juures ja rääkisin talle, et ma ärkan hommikul hea tujuga ja hakkan tegema kõige muud kui seda, mida ma võiksin teha. Tavaliselt ma loen oma psühholoogiat, mis väsitab mu aju ja siis teen natuke powernappi ja tegelen teiste rõõmsaks tegemisega ja õhtul mõtlen, et mitte midagi asjalikku ei teinudki. Selle peale ütles tema, et ma tühistan kogu päeva ja ei näe asju, mida võiks lugeda juba päris kasulikeks tegevusteks.
Täna oli hoopis teistsugune hommik. Ärkasin selle peale, et telefonis käis aktiivne chat ja need helid ajasid mu üles. Kell on 12, päike lõõmab taevas. Ideaalne. Või siiski mitte? Mitte miski ei pannud mind voodist üles tulema. Ei ühtki eesmärki, ei mingit otsest kohustust ega midagi. Paljude jaoks justkui unistus, aga mitte mulle.
Sees on tühjus. Mis toimub?
Istun rõdul, suitsetan ja mõtlen, mis tunne see on? Olen selles samas olukorras olnud korduvalt ja eelmine kord lõppes see erakorralise psühhiaatria külastamise, antidepressantide ja 1,5-aastase psühhoteraapiaga, kus ma käin siiani. Kõik need tegevused on siiani aktiivsed. Miks ma siis ikka veel nii tunnen? Olen teraapia ukse taga oodates kuulnud teiste klientide karjumist, nutmist, süüdistust, enesehaletsust ja endamisi mõelnud, et mul on veel väga hästi. Kas ikka on?
Kogu see teekond on pannud mind väga suurel hulgal eneseabi ja psühholoogiat lugema. Katsetama erinevaid meetodeid nagu rännak ja muud. Mõnel hetkel tundus nagu iga inimene, kes kirjutada oskab, on leiutanud mingi viisi, millega jõuad iseendani ja sellest siis raamatu kirjutanud. Tekkis juba oksendamise tunne. Tegelikult need ei tööta. Üksi raamatut lugedes ei tule mitte keegi stressist, depressioonist, muremõtetest välja. Alati on vaja kedagi, kes sind kuulab, et sa ise ka oma peas toimuva suudaksid sõnadesse panna ja seda mingi konkreetse mõttena väljendada. Kui see pole just terapeut, kellele sa tema aja eest raha maksad, siis hakkad ühel hetkel ennast süüdi tundma, et iga natukese aja tagant kellelegi oma solgiämbri tühjaks valad. Siis ei taha ka seda enam teha ja hoiad kõik endale.
Viimane kord teraapias olles ma avastasin enda jutu seest, et ma olen muutunud selleks inimeseks, keda ma kõige rohkem vihkan. Hädaldaja, kes mitte midagi ette ei võta. Ehk siis läinud täiskasvanu tasemelt lapse tasandile ja hakanud jonnima. Kui lapsel lastakse jonnida, siis ühel hetkel läheb see üle. Mul pole siiani läinud. Tekivad selgushetked (emotsioonid), et oi vot nüüd aitab ja nüüd hakkan suure hooga tegema, kuni saabub hommik ja kõik on endine. Istun rõdul, suitsetan (selle tegevusega surutakse tunded maha ja see on rahustav) ja tunne on sama.
Kõnnin ringi nagu käsn. Imen endasse kõike infot, mis ümberringi on, et nii vastuseid leida. Alles hiljuti vaatasin “Tõde ja õigust”, mille viimane lause oli: “Mida teeb mees, kui ta on kaotanud enda? – Läheb tagasi algusesse, sest seal on see, millele ta vastuseid otsima hakkas.” Mõtlesin – kus on minu algus?
Minu peas on endiselt küsimused. Kelleks ma saama peaksin? Kas algus on siis see, kui lõpetasin 12. klassi ja otsustasin ülikooli minna? Või hoopis siis, kui olin kooli lõpetanud ja alustasin palgatööd? Või hoopis siis, kui avastasin, et palgatöö pole minu jaoks ja tahaks hoopis olla ettevõtja? Milline on minu algus?
Tänaseks olen omandanud palju oskusi, millega saaks elatist teenida ja see paneb mulle veel suurema surve, et ma neid ei kasuta ja passin endiselt rõdul. Ilmselt sellepärast, et ma ei oska valida ja enam ei tea, kes ma siis olen.
Pidasin ennast alati turundajaks. See mask oli minu näos nii kõvasti kinni, et see oli saanud osaks minust. Kui läbi põlesin, pidin selle maski eest võtma ja enam ei teadnud, kes on inimene selle all. Defineerisin ennast läbi töö. Paljud defineerivad ennast läbi suhete, laste ja kui need asjad nende elust ära võtta, siis on nad samamoodi ennast kaotanud. Langeb enesehinnang, kaob eneseusk ja tekib tühjus, millesse ei tohi kinni jääda. Mida kauem selles tühjuses olla, seda raskem on sellest välja tulla. Nagu Jesper Parve oma raamatus kirjutas: “Elu on sitt, aga sitt on soe ja hea.” Täpselt nii ongi.
Aga ma olen ju ainult inimene. Ma tõesti väga-väga tahaks sellest jamast pääseda. Inimest saab aidata ainult siis, kui ta on valmis abi vastu võtma. Öeldakse, et õpetaja tuleb siis, kui õpilane on valmis. Ma olen ammu valmis. Kus ta on? Või on ta juba kohal, aga ma olen nii endas kinni, et ma ei näe enam ümbritsevat?
Igatahes tulles ühel päeval teraapiast, otsustasin: vaatan üle oma kaardid (võimalused) ja mängin nendega nii hästi, kui praegusel hetkel oskan. Tulin koju, tegin plaanid. Kus ma olen, mis ja kes on mul olemas ja mida võiksin edasi teha. See oli päris hea inspiratsiooniallikas. Ja järgmisel päeval oli see kadunud. Ilmselt jälle seepärast, et ma mõtlesin neid mõtteid üksinda või siis ei jõudnud need “lahendused” mulle päriselt kohale. Pigem tuleks need kellegagi ilma emotsioonideta läbi arutada. Või siis ma ei oska vaadata suuremat pilti.
Antidepressandid, psühhoteraapia, psühhiaater, palju tarku raamatuid, väga kõrge analüüsivõime, kahe jalaga maa peal olevad sõbrannad. Mida veel oleks vaja, et ma sellest välja saaks? Homme kavatsen vaadelda asja hoopis teisest küljest ja otsin abi n-ö maagiast. Lähen kristallituppa ja lasen oma aurad, energiad jm üle vaadata. Võib olla on sellest abi?
Tegelikult on vist vastus see, et vaja läheb tahet. Kogu selle kirjutise tulemusena sain just aru, et ma otsin erinevaid inimesi, vorme, et keegi tuleks ja “päästaks” mind. Justkui Jehhoovatunnistajad, kes räägivad, et praegu on halvasti, aga Jehhoova aitab meid. No ega ikka ei aita küll. Ei saa ju aidata, kui ma ise ei lase. Mind takistab ja aitab ainult mina ise. Kadunud polegi nii väga mina, vaid kadunud on TAHE. Tahe teha asju, tahe eluga edasi liikuda, tahe midagi saavutada, tahe teha asju teistmoodi. Selle taga on ilmselt hirmud. Alati on takistuseks hirmud. Mis siis saab, kui ma äkki saavutangi midagi? Mis siis saab, kui ma teengi mingit oma asja ja mõtle, kui see veel õnnestub ka? Mis siis saab, kui ma ühel hetkel enam ei tunne ennast tühja, kasutuna ja mu enesehinang ja eneseteostus hoopis kasvavad? Või siis nende puhul, kes defineerivad ennast läbi suhete: mis siis, kui leidsingi selle õige inimese ja seekord läheb kõik superhästi? Esimene mõte on üldiselt, et OK, praegu on hea, aga millal see pauk tuleb? Nii hästi lihtsalt ei saa olla. Ehk siis see on midagi uut võrreldes praeguse olukorraga ja uus on alati hirmus. Vaja hoopis mõelda, mida ma kardan ja see lahti mõtestada. Ainult nii saab hirm purustatud.
Kui ma alguses mõtlesin, kuhu ma kadusin, siis praegu ma pean hoopis mõtlema, kuhu mu tahe midagi teha kadus? Hakkan teda otsima ja see ei saa olema kerge. Pean eemaldama oma vanad uskumused, selgitama välja oma hirmud, heitma selle vana “maski” nurka koos liigsete emotsioonidega, mida ma ei vaja. Saama lahti päris paljust vanast jamast. Olen oma muresid juba igasuguse nurga alt vaadanud. Ehk siis see vaatenurk päästab mind 🙂 Aga võib-olla mitte…
No Comments