Minevikust tulevikku – aga olevik?

05 aug. Minevikust tulevikku – aga olevik?

Meil kõigil on minevik ja meil kõigil on ka tulevik. Mida me kipume ära unustama on see, et me kõik reaalselt eksisteerime ainult olevikus. Selle asemel kaome ära minevikku või siis vastupidi – elame mõtetega ainult tulevikus.

Alustame minevikust. Olenemata vanusest, on meil kõigil minevikus juhtunud väga palju asju. Inimese olemuse kujundab lapsepõlv. Lapsepõlves juhtunud sündmused, läbi elatud emotsioonid, hirmud ja rõõmud võtame kaasa kogu eluks. Need salvestuvad meie alateadvusesse ja kogu oma ülejäänud elu hakkame kujundama just nende sündmuste ja tunnete baasil. Tekivad käitumismustrid, mis kipuvad korduma ja millest me enamasti ise arugi ei saa. Olukorrad, millesse satume on uued, aga tunded ja alateadvus on samad. Iga uue olukorra puhul sukeldume sekunditega oma alateadvusesse, valime sealt tuttavad vahendid ja toimetame nendega. Kas need ka alati õiged on? Olen mõistnud, et ei ole.

Selleks, et vanadest käitumismustritest ja hirmudest vabaks saada, tuleb iseendaga meeletult tööd teha. Tuleb endale ausalt ja ilustamata peeglis otsa vaadata, tuleb oma hirmudele vastu hakata ja see ei ole kaugeltki mitte lihtne. Aga ainult nii jõuad iseendani. Puhastad ennast tagasihoidvatest asjadest, negatiivsetest hoiakutest ja mis seal salata ka sind allapoole tõmbavatest inimestest. Ja alles siis saab toimuda muutus.

Minevikupagasist lahti ütlemine ei ole kerge. Olen mõistnud, et kõige olulisemat rolli minu elus mängivad suhted. Ja nii raske kui seda tunnistada ka ei ole, just suhteid ma ei oska. Just inimestevahelised suhted on need, mis viivad mind mõtetega minevikku tagasi ja nostalgitsema. Igatsen kalleid inimesi, kes on tänaseks surnud. Igatsen turvatunnet, mida üks või teine inimene mingil ajahetkel on mu ellu toonud. Igatsen toredaid asju, mis on juhtunud, sügavaid vestlusi, mis on toimunud. Kuid siiski on need inimesed tänaseks minu elust kadunud. Ja sellel on põhjus. Ega ilmaasjata öelda, et lõpuks ununeb kõik halb ja meelde jääb ainult hea. Sellel on väga tugev tõepõhi all. Tihtipeale kipume tagantjärgi asju ilustama ja igatseme taga neid toredaid asju mõtlemata suuremale põhjusele, miks täna need inimesed enam minuga ei ole.

Kui oleme oma nostalgitsemisega ühele poole saanud, hüppame minevikust tulevikku. Mis nüüd edasi saab? Kas ma tegin valesti, et mingil hetkel tegin just sellised otsused, nagu ma tegin? Kas ma hakkan seda tulevikus kahetsema? Tekib hirm. Hirm on meile tuttav juba lapsepõlvest ja sellega kaasnevad ka omased käitumismustrid. Puhtalt minu arvamus, aga leian, et just selleks, et kunagi tulevikus seda hirmu poleks, siis lepitakse suhetega, millega ei olda tegelikult rahul. Lepitakse olukordadega, kus tegelikult ei taheta olla. Tekib tunne, et kui valida on hirmus või veel hirmsam, siis lihtsam on olla praegu mitte nii rahul kui tulevikus seda kõike kahetseda.

Aga kas sa praeguses hetkes kahetsed?

Sa elad just praegu! Tegelikult on olemas ainult just see praegune hetk kui sa seda kirjutist loed. Kas need asjad, mida sa taga nostalgitsed ja mille najale oma tulevikuplaane rajad, on sügaval sisimas just need, mida sa oma ellu tahad? Just see küsimus on see, millele on vaja keskenduda. Kui sa elad hetkes ja teed otsuseid, valikuid just selles samas hetkes oma sisetunde järgi, siis on see kõige õigem ja siis ei ole midagi kahetseda.

Kui olla iseendaga kontaktis ja rajada oma elu iseenda sisetunde järgi, siis ei ole võimalik teha valesid otsuseid, mida tulevikus kahetsema hakkad. Isegi kui hakkad nostalgitsema, oma elu üle järele mõtlema, oma inimesi igatsema ja mõtlema, kas oled ikka teinud õiged otsused. Kui oled kogu aeg olevikus elades tundnud, et just praegu tuleb teha nii, siis on sellel olnud põhjus. Siis ei ole mõtet seda kahetseda, isegi kui need halvad asjad on meelest läinud ja alles on jäänud head. Siis muutub minevik lihtsalt ilusamaks. Lihtne öelda, raske teha, eks?

Selleks on ülioluline olla just selles praeguses oleviku hetkes. Vaadata enda sisse ja tunda just neid tundeid. Ja nende põhjal teha uusi otsuseid, mis tulevikku kujundama hakkavad. Ja kui sa ei tea, mida teha – siis tee iga kõige mõttetum ja väiksem otsus lähtuvalt sisetundest. Kasvõi millist teed pidi täna poodi jalutada. Sa iial ei tea, keda sellel teel kohtad ja mis edasi võib juhtuda. Usalda iseennast ja ära seejuures unusta, kui palju oled läbi elanud, õppinud, arenenud, kogunud, tegutsenud, passinud, mõelnud, arutlenud, enda sisse vaadanud – ainult nii oled jõudnud täna selleni, kelleks sa oled saanud. Ja just seda inimest on põhjust usaldada, sest teda tunned sa kõige paremini ja ta teab kõiki su salajasi soove, tundeid ja unistusi.