08 sept. Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka arvamusi
Me elame maailmas, kus kõigil on oma arvamus ja nii palju erinevaid võimalusi ja platvorme selle avaldamiseks. Ausa arvamuse avaldamine on muidugi omal kohal, aga liigselt teiste arvamuste kuulamine on pigem kahjulik kui kasulik.
Olen oma töös ja kahjuks ka eraelus liiga palju kokku puutunud olukordadega, kus igaühel on oma arvamus. Tehakse midagi valmis, igaüks tahab olla tark ja avaldab oma arvamust ja siis üritatakse seda sama asja viiele erinevale inimesele meeldivaks muuta ja lõppkokkuvõttes kaotab algselt loodud asi üldse oma mõtte. Tulemuseks on korralik kaos ja palju stressi.
Turunduses reklaami kirjutamine/kujundamine on selle parim näide. Tahad edasi anda ühte sõnumit, lood juurde visuaali. Küsid, mida teised sellest arvavad ja nad alati arvavad! Teed igasuguseid muudatusi ja lõpuks on sul hoopis teise sõnumi ja visuaaliga reklaam, mis enamasti ei täidagi enam oma algset eesmärki.
Vahemärkusena väike tähelepanek: kui küsida inimestelt, kas sulle meeldib, siis neile enamasti meeldib ja kui ei meeldi, siis on sellel ka loogiline põhjendus. Kui küsida inimestelt, mis sa arvad? Kas midagi võiks muuta? Siis olen täheldanud, et pea 99% arvavad midagi, mis oleks vaja ümber teha (sest keegi ei taha näida rumalana ja kõik tahavad hiilata ehk siis mitte kunagi ei ole ju esimene versioon hea) 😀 Seega kui ma tean, et ma olen kokku meisterdanud hea asja, siis ma enamasti ei küsi kunagi kellegi arvamust, vaid toimetan oma äranägemise järgi, olgu see siis hästi või halvasti. Vähemalt on nii, nagu mina algselt tahtsin ja alati saab ju muuta.
Inimestega on sama lugu. Ma olen ise olnud inimene, kellele lähevad kõikide teiste arvamused korda. Lasin ennast mõjutada teiste arvamustest ja jätsin tegemata palju asju, mida ma oleksin tahtnud, sest mida siis see või teine arvab? Tegin palju asju mingil teisel viisil, kui oleksin tahtnud, sest nii oli teistele parem ja siis ma olen ju parem inimene. Surudes iseennast, enda tahtmisi ja vajadusi tagaplaanile.
Proovisin alati teha nii, et teised oleksid rahul ja õnnelikud, arvates, et see teeb ka minu õnnelikuks. Aga üllatus-üllatus – ei teinud. Ikka olin õnnetu ja mis kõige hullem, ma tundsin ennast väga üksi. Tehes teiste heaks asju, olles nende jaoks alati olemas, tekib meie peas kahjuks selline pettekujutelm, et ka nemad on meie jaoks olemas, kui on vaja. Karm on reaalsus on, kui avastad, et enda murede ja raskustega oled ikka üksi. Alati on olemas need teised sinusugused, kes on nõus aitama, olema toeks, aga just need, kellelt sa seda ootad, kellele oled nii suure osa oma energiast andnud, need kahjuks ei ole. Mingil põhjusel me langeme sinna lõksu, kus me isegi peale selle taipamist ikka tahame edasi sellised olla. Ikka ja jälle anname endast suure osa nendele inimestele, kes tegelikult samaga ei vasta. Jah, on omakasupüüdlik midagi vastu oodata, aga kui need inimesed toovad meie ellu pigem negatiivsust kui positiivsust, siis mina arvan, et selliseid ühepoolseid suhteid pole vaja. Sealjuures pole vahet, kas tegemist on peresuhetega, sõprussuhetega, töösuhetega vms.
Lõpuks sain aru, et mind saavad teiste arvamused mõjutada ainult juhul, kui ma pole piisavalt enesekindel. Kui mu enesehinnang pole hea ja ma täpselt ise ka ei tea, kes ma olen või mis asju ma ajan, siis olen nagu tuulelipp, mis laseb ennast igast väikesest tuuleiilist mõjutada. Rääkimata suurematest tormidest. Tänaseks olen õnneks jõudnud sinna, kus kaos võib toimuda minu ümber, aga minu sees seda väga kergelt ei teki. Mul on hetki, kus keegi tahab mind tuua “maa peale” või “issand sa oled selle või sellega valesti toimetanud”. Ma endiselt mõtlen, kas tõesti? Juhul kui ma leian, et sellel inimesel on õigus, siis on ta mind palju aidanud ja juhtinud mu tähelepanu sinna, kus tõesti saaks teha teisiti. Juhul kui ma leian, et see pole õigustatud, siis lasen tal omada tema arvamust ja toimetan enda äranägemise järgi edasi. Vaevalt temagi minu toimetuste üle pikemalt mõtlema jääb. Tihtilugu tekivad need arvamused just süvenematusest. Saamata aru põhjustest, miks see inimene ühel või teisel viisil käitub. Mis on selle põhjusteks?
Paljud tõmbavad endale kodust väljudes maski ette (ja ma ei räägi koroona maskist) ja hakkavad etendama ideaalse inimese rolli, mida ühiskond neilt ootab. Olles sealjuures õhtuks surmani väsinud, et ei saanud olla tema ise. Oma tujude ja tahtmistega. Need surutakse tagaplaanile.
Väga palju on “peidus pinna all”. Vaadates sotsiaalmeedia kontosid, võib umbes 99% väita, et mida ilusam elu Instagramis, seda koledam elu päriselt. Soovitakse luua positiivne kuvand ja sellega teenida välja inimeste imetlusväärsus ja positiivsed arvamused. See omakorda paneb teistele surve omada samasugust ideaalset muretut elu. Tekivad valed arusaamad ja valed arvamused. Võib juhtuda, et ka valed eesmärgid ja vale suund. Omastad endale teiste inimeste elu ideaalid, mitte enda omad. Need, mida sa päriselt tahad. Just selleks, et sa ei ole neid endale teadvustanud ja samas pole ka piisavalt enesekindel, et tunnistada, et elu polegi alati pidu ja pillerkaar. Aga seda ju ei julgeta näidata, sest mida siis teised arvavad?
Kõige parem näide, mida ma olen kuulnud. Oled rannas. Mõtled, miks ma jälle ei suutnud 10kg alla võtta ja kuidas ma nüüd panen need päevitused selga? Kõik vaatavad, kui paks ma olen. Instast olen ju näinud neid ideaalsete kehadega inimesi ja need kõik on seal rannas esindatud. Parem ei hakka minemagi.. Samas – kui sa oled seal rannas, kui tihti sa reaalselt mõtled selle peale kui paks keegi on? Kui üldse mõelda, siis pigem mõtlen mina, et nii äge, et see inimene on nii enesekindel, et tõmbab ujukad selga ja naudib elu. Absoluutselt kõik mõtlevad ainult iseendast. Tihtipeale need “head soovitused” või arvamused sinu kohta tulevad ka kellegi teise soovidest panna sind käituma viisil, mis neile endale kasulik on.
Seega palun ole piisavalt enesekindel ja eneseteadlik, et teha asju, mis sulle päriselt meeldivad. Viisil, mis sulle kõige paremini sobib. Ära mõtle, mida keegi sinust arvab. Arvamusi on alati ja palju, nii positiivseid kui negatiivseid. Ja mõned inimesed peavadki mingil hetkel sinu elust lahkuma. Kui sa nüüd mõtled: “Jah, aga….” siis loe see kirjutis algusest peale uuesti. Õhtu lõpuks pead sa ikka iseendaga ise rahul olema ja endaga hakkama saama. Usu, sa meeldid nii endale kui teistele palju rohkem just siis, kui sa oled päriselt õnnelik. Päriselt õnnelikuks saab ainult siis, kui oled leidnud rahu iseendaga, lastes oma ellu inimesed, kes sind päriselt motiveerivad, toetavad ja rõõmsamaks teevad. Tehes asju, mis annavad sinu elule väärtust, mitte ei võta sinult tohutul hulgal energiat, jättes su seest tühjaks.
Kes on rahul, on alati õnnelik!
No Comments