16 sept. Õhtuinimesed hommikuinimeste maailmas
Mulle nii väga meeldivad varahommikud. Kohe nii varajased hommikud, et pool Eestit veel magab. Selline vaikne hetk, kus veel ei pea otseselt mittemidagi tegema, saab rahulikult olla. Päike tõuseb, inimesed ärkavad. Märkumatult on päev alanud ja elu läheb täie hooga keema. No kohe nii nii meeldib…
AGA
…ma ei ole hommikuinimene. Seega ma näen seda üliharva. Siiski olen kogenud ja see on päris tore. Mina ärkan tavaliselt siis kui tööinimestel on juba lõunapaus. Mõnikord isegi hiljem. Ma olen läbi ja lõhki õhtu- või isegi ööinimene. Meie tänases toimivas ühiskonnas on õhtuinimene olla päris keeruline.
On tehtud väga palju erinevaid uuringuid ja leitud, et hommikuinimesed on edukamad. Tööpäev algab üldjuhul 8 – 9 ajal ja hommikuinimesed on selleks ajaks juba hakkamist täis. Ma tean, ma olen näinud.
Minu tavaline tööpäev nägi vanasti välja selline: loivasin kella 9ks kontorisse. Tähtsat nägu tehes (et kõik ikka arvaks, et ma teen hullult tööd) scrollisin mina hoopis facebooki feedi või chattisin mõne sõbrannaga, kes samuti tööd teha ei viitsinud. Teised arvasid, et ma ilmselt vastan meilidele. Niiviisi vegeteerisin ära kuni lõunani. Aju justkui magas veel, kuigi keha oli juba kontorisse jõudnud.
Peale lõunat tuli aga täiesti uus hingamine. Meil, millele ma hommikul oleksin tund aega vastust kokku kirjutanud ja siis ka ikka isegi mulle endale loogiline ei tunduks, sai valmis minutitega. Mõte jooksis ja energia voolas. Paar tundi ja tööpäev läbi. Pooled asjad tegemata. Täpselt need pooled, mis ma hommikul maha uimerdasin. Ehk siis ei jäänud muud üle kui õhtul need kodus ära teha. Selle tulemusena oli mul pidevalt tunne, et mu elus peale töö muud ei olegi. Varsti oli õhtu käes ja magamamineku aeg. Minul energia laes ja tunne nagu võiksin veel õue jooksma minna või mõne uue projekti kokku kirjutada. Sunnin ennast voodisse, meelde tulevad kõik asjad, mis mul päeval tegemata jäid ja mille ma homme kindlasti ära teen (hommikuks muidugi polnud enam midagi meeles). Ootan und. Uni on ilmselt mu aadressi ära kaotanud ja edastanud selle hoopis kellegile, kes mulle muudkui igasuguseid ägedaid lahendusi saadab ja asju, mille peale mõelda. Lõpuks, mitu tundi hiljem jään magama. Algab uus päev. Uni on meeletu. Võin vanduda, et minu esimene igahommikune mõte oli: “Täna lähen varem magama.” Arvata on, et ei läinud. Kõik kordus taas.
Tänaseks on elu nii palju muutunud, et ma enam kellast kellani kontoris käima ei pea ja võin ise valida, millal ma oma tööasjad tehtud saan. Nii veider kui see ka pole, tundsin siiamaani ikkagi süümekaid kui ärkasin lõunal ja õhtul normaalsel ajal magama ei sättinud. Kellaaegadest sõltumatu elustiil on mul olnud tänaseks pea kolm aastat ja alles nüüd jõudsin arusaamisele, et mul pole mõtet iseendale vastu võidelda.
Viimased nädal aega olen proovinud teistpidi. Hakkan asjalikuks alles õhtupoole ja kui tahan, siis teen kasvõi poole ööni. Minu puhul on praegu täiesti normaalne olla 2 – 3ni üleval ja ärgata 12 päeval. Või mõnikord isegi 14.00 (juhul kui ma olen väga väsinud). Ma pole ammu ennast nii hästi tundnud ja nii palju asju tehtud saanud.
Sellel kõigel on ka miinuspooled. Kuna meie ühiskond toimib enamasti hommikuinimeste ajatsoonis, siis on veider kui ma kell 11 õhtul hakkan kellegile meile saatma, helistada ei saa nagunii. See on välistatud. Teiseks peab ülejäänud pere hakkama saama sellega, et üks otsustab pool ööd üleval passida ja pool päeva maha magada. Õnneks on siiani toiminud. Lastega ilmselt (kindlasti) ei toimiks. Enamusel minu sõprusringkonnas on õhtu vaba ja see on aeg, mil saadakse kokku, käiakse kinos, teatris jne. Mulle on see kõik justkui segav faktor, sest mul algas tööpäev. Seega ei toimiks minu selline elustiil ka siis, kui mu ümber oleksid inimesed, kes käiksid esmaspäevast reedeni 9 – 17.00 tööl. Siis ma neid ilmselt väga tihti ei näeks.
Kogu selle postituse mõte on ilmselt selles, et hommikuinimesed, palun üritage mõista õhtuinimesi. Ja õhtuinimesed, ärge tundke ennast halvasti kui te olete teistsugused. Mina olen korduvalt tundnud. Lõpuks veel ennast ülemõelnud. Üritanud leida põhjusi, miks ma juba magama ei jää. Igaks juhuks mainin, et olen proovinud ka varianti nihutada oma uneaegu varasemaks. Ärkan varem, lähen magama varem. Lootus on lollide lohutus. Kui ma ise võin proovida ennast ära petta, siis kahjuks mu keha toimetab omas ajas ja see ei toimi. Passin ikka üleval aga voodis, mitte kirjutuslaua taga ja hommikul vihkan äratuskella. Sellised päevad näevad välja samasugused nagu olid varasemalt mu kontoris olnud tööpäevad.
Ühiskond üldiselt toimetab hommikuinimeste järgi aga ma olen täiesti veendunud, et õhtuinimesed võivad olla sama edukad kui neil lastaks toimetada enda ajatsoonis. Võib-olla elan ma üldse valel pool maakera? 😀
No Comments