Öökulli päevaraamat - IlustamataElu
15490
post-template-default,single,single-post,postid-15490,single-format-standard,bridge-core-2.4.6,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-theme-ver-16.8,qode-theme-bridge,disabled_footer_top,qode_header_in_grid,wpb-js-composer js-comp-ver-5.5.2,vc_responsive
 

Öökulli päevaraamat

Öökulli päevaraamat

Kell on 2 öösel ja kõik magavad. Peale minu. Mul pole uneraasugi, ma olen voodis pikali ja vaatan lakke. Tahaks magada, aga ei saa. Minu sees on rahutus.

Proovin kõiki erinevaid tehnikaid, mida ma olen õppinud, et uni tuleks:

  • ekraane ei vaata
  • lõdvestan oma näolihased ja häälepaelad
  • hingan sügavalt nina kaudu sisse ja suu kaudu välja
  • lõdvestan kogu oma keha
  • teen akna lahti
  • käin teises toas ja loen igavat raamatut
  • proovin kõik mõtted justkui shut downida, et nendega homme edasi tegeleda
  • usaldan universumi toimimist, midagi halba ei juhtu, kui ma magan ja ma ei jää millestki ilma

 

No ei, mitte midagi ei aita. Kõik mõtted, mida proovin mitte mõelda, hüppavad justkui arvutiviirused mu teadvusesse ja röövivad mu une. Kell on juba palju ja hakkan arvutama, mitu tundi ma magada saan enne, kui on vaja ärgata. Ei pea vist mainima, et asi läheb järjest hullemaks. Ja mis mõttes teised juba ammu magavad, miks ma ei maga?

 

Tekib justkui paanika, ärevus. Kuna magada ma ju nagunii ei saa, siis mõtlen, mis see on? Pähe hüppab erinevaid mõtteid. Mis ma homme tegema pean, mis ma ära olen unustanud jm. Panen kõik kirja.

 

Tekib täielik ahastuse tunne. Tahan sekundiga võtta ohvrirolli. Peas keerlevad mõtted – miks mina? Miks mina pean olema nii analüüsiv ja miks mul kogu aeg nii palju mõtteid on? Tahan endast aru saada, tahan ära canceldada selle tunde, tahan mõista, mis minuga toimub, aga ma ei oska. Olen õppinud palju erinevaid tehnikaid, kuidas sellega hakkama saada, aga ükski neist ei tundu töötavat.

Tunnen siis seda tunnet. Tekib veel hullem paanika. Täiesti mind halvav hirm, aga mille ees? Seda kõike võimendab ka pime ruum ja asjaolu, et ma pole üksinda ja teised magavad. Ma ei saa panna tuld põlema, oma märkmikke välja otsida ja ennast analüüsima hakata, sest tekib tunne, nagu iga hetk ärkaks keegi üles ja ma peaksin justkui aru andma, miks kell on juba saanud märkamatult 4 ja ma ikka ei maga.

 

Ainus lahendus, mida ma suudan endale välja mõelda, on olukorraga leppida. Und pole, ei paista tulevat ka. Keha on surmväsinud, aga aju jookseb maratoni. Vaatan edasi lakke ja mõtlen, et kell saab kolme tunni pärast 7 ja siis on juba väga normaalne üles ärgata ja kõiki neid analüüse teha, mida ma öösel ei saanud. Siis ei tundu ma kellelegi imelik, et ma nii vara üleval olen. Ehk siis ainult kolm tundi veel…

 

Ärkan. Kell on 10. Mäletan ainult oma viimast mõtet. Vahepealsed kuus tundi on olnud sügav kosutav uni. Tundun puhanud. Hirm pole kadunud. Kadunud pole ta seetõttu, et mul on varasemalt olnud just samasuguseid perioode. Tihti korduvad need siis, kui mul on vaja otsa vaadata mingile suurele probleemile enda sees, mida ma päevasel ajal ei taha endale tunnistada. Ju siis mu keha karistab mind öise unetusega ja annab märku, et aeg on silmad avada. Kui ma päeval ei näe, siis ehk näen öösel.

Mis see siis täpsemalt on, mida ma päeval endale tunnistada ei taha ja mille eest silmad kinni panen?

 

Seda vastust ei tea ma enne, kui jälle normaalse inimese kombel endale 8-tunnise vähkremiseta ööune saan. Minu jaoks on see suur privileeg ja märk, et olen asjad õigesti teinud. Olen tänulik oma kehale ja teadvusele, et nad on leidnud mooduse mulle teada anda, et midagi on valesti. Kas see just peaks olema keset ööd une arvelt? No selles ma nii kindel ei ole 😉

 

 

 

 

 

 

No Comments

Post A Comment