Ootused ja lootused - IlustamataElu
15505
post-template-default,single,single-post,postid-15505,single-format-standard,bridge-core-2.4.6,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-theme-ver-16.8,qode-theme-bridge,disabled_footer_top,qode_header_in_grid,wpb-js-composer js-comp-ver-5.5.2,vc_responsive
 

Ootused ja lootused

Ootused ja lootused

Same same but different. Olen tükk aega mõelnud, et kõige suurem asi, millega võidelda tuleb, on hirm. Hirm on tihtilugu põhjus, miks inimesed ei suuda elada elu, millest nad salamisi unistavad. Võib juhtuda ka nii, et me isegi ei teadvusta seda hirmu, mis meid takistab. Täna mõistsin, et paljude minu negatiivsete tunnete põhjuseks on hoopis ootused ja lootused teiste inimeste, olukordade ja elu suhtes. Ma pole lõpuni aru saanud, kas neid põhjustab hirm, minu käitumismustrid või hoopis midagi muud. Aru saan ainult sellest, et mõlemad valmistavad mulle pettumust ja ei aita mind absoluutselt edasi.

Ootused on minu puhul enamasti seotud teiste inimestega. Mingil arusaamatul põhjusel (täiesti alateadlikult) tekivad mul mingitel hetkedel ootused mind ümbritsevate inimeste suhtes. Vanematelt ootame, et nad oleksid hoolivad ja mõistvad, ükskõik, mis hullustega me hakkama saame. Lastelt ootame, et nad oleksid hästi käituvad, eeskujulikud ehk siis “head lapsed”. Elukaaslaselt ootame, et ta meid armastaks, oleks usaldusväärne, pakuks kindlustunnet ja oleks olemas. Ja nii edasi ja edasi.

Mida lähedasem inimene, seda suuremad ootused.

Eriti halvasti on juhul, kui me ootame, et teine inimene muutuks. Teisi inimesi muuta on väga keeruline. Mõtle iseenda peale. Kas oleksid nõus 10 kg alla võtma, arstiks õppima või homne päev ülimaks optimistiks muutuma ainult selleks, et keegi seda sinult ootab? Ma kahtlen selles. Muutus saab tulla ainult siis, kui sa ise seda tahad. Vastasel juhul on see ainult hambad ristis iseenda vastu punnitamine. Ehk iseenda kaotamine ja see on üks hullemaid asju, mis üldse juhtuda saab. Aga see ei takista meid ikkagi panemast teistele ootusi ja lootma, et kõik mind ümbritsevad inimesed saavad olema sellised nagu mina tahan. Mida suurem on ootus, seda suurem on pettumus. Pettumused teevad haiget.

Olen aru saanud, et just ebareaalsed ootused on ka need, mis põhjustavad kõige suuremaid tülisid, arusaamatusi, halvasti ütlemisi ja üleüldist mõistmatust. Milleks neid siis vaja on? Tuleb välja, et minu elus siiani on olnud. Ilmselt on just ootused need, mis mind seoses suhetega on pannud läbi elama kõige valusamaid õppetunde. Ja neid on vaja, et leida iseennast.

Lootused tekivad aga hoopis olukordadele. Peamine lootus on enesepettus, et elu läheb ise nii nagu ma soovin, ilma suurema pingutuseta. Positiivne mõtlemine on muidugi omal kohal, aga kui istud diivanil, palud universumilt kõike head ja paremat ning ise mitte midagi ette ei võta, siis ausalt, ei juhtu ka mitte midagi. Võid ju loota, aga lootuseks see jääbki. Kui loodad, et võidad lotoga miljoneid, aga reaalselt poodi või internetti piletit ostma ei lähe, siis need miljonid ei jõua ka kõige parema tahtmise juures sinuni.

Sa ei saa iialgi midagi, kui sul on unistus, aga pole reaalset plaani. Sel juhul pole sul ka eesmärki. Eesmärk ilma plaanita ongi ainult unistus. Lootus, et midagi muutub. Kui sa soovid endale uut kodu või autot, ägedat töökohta või hoopis puhkusereisi, siis on sul vaja plaani. Lootus, et keegi teine sulle need asjad või võimalused kandikul ette kannab, on ebareaalne. Võimalik, aga vähetõenäoline. Parem ära sellele looda, sest siis on võimalus jälle pettuda.

Ehk siis ootused ja lootused inimestele ja olukordadele on tegelikult enesepettus. Enamasti tulebki pettuda ja see võib väga haiget teha. Sellepärast tuleks neid vältida. Kui ma ei oota, et teised inimesed mind õnnelikuks teeks või mulle rahu tooks ning eesmärgid saaksid saavutatud vähimagi pingutuseta, siis ei pea ma ka pettuma. Pettuda saad ainult iseendas. Aga iseennast on võimalik muuta.

Ma olen depressiooniga aktiivselt võidelnud kaks aastat järjest. On paremaid ja on halvemaid aegu. Selle aja jooksul olen olnud kahes väga tugevas madalseisus. Kuigi see eelnev jutt võib tunduda lihtne ülevaade ootustest ja lootustest, siis tegelikult on selle mõistmine kõige sügavamal tasandil viinud mind ülisuure sammu edasi. Ma võiksin öelda, et see on lausa läbimurre, et jõuda järgmisele tasandile. Ma ei oska seda kirjeldada, mida tähendab, kui sa reaalselt iga keharakuga saad aru, et ainult sina ise suudad oma elu muuta, suunata ja kujundada. Kui ma loen eelnevalt kirjutatud teemasid, mis on mu peas keerelnud, siis mõistan, et palju neid kirjutisi üldse ei eksisteeriks, kui ma oleksin varem selle mõistmiseni jõudnud.

Kui hakata väärtustama iseennast ja uskuda oma võimetesse, siis saab ka siht selgemaks. Saad teada, mis sulle sobib ja mis mitte. Millised inimesed sinu ellu sobivad ja millised mitte. Selle arusaamiseni jõudmine võib võtta palju aega, energiat ja valusaid läbielamisi. Kui vaja, tuleb läbi minna ka kõige hullemast madalseisust, et saada aru, kes või mis ma olen ja mida ma tegelikult siin elus tahan. Aga just sel hetkel ei ole enam teised inimesed nii olulised minu eesmärkide ja unistuste saavutamisel. Nad muutuvad selle osaks, aga positiivsel kujul. Kui mõni inimene muutub minu sobivas suunas, siis olen ainult positiivselt üllatunud. Kui mõni teine inimene proovib mind aga vormida kellekski, kes ma tegelikult ei ole, siis täna oskan ennast rohkem väärtustada. Ju ta tuli siis minu ellu mingil põhjusel, et olla osa minu teekonnast, aga see aeg on nüüd möödas. Kui mõni olukord laheneb lihtsamalt, kui ma lootsin, siis saan ainult rõõmustada. Kui ma ei oota ega looda mitte midagi, siis saan ainult võita. Siis ei ole enam midagi kaotada.

No Comments

Post A Comment