17 apr. Positiivne suhtumine või enesepettus?
Ükski olukord ei ole must-valge. Kõik on suhtumise ja tõlgendamise küsimus. Hea tuju ja kaine mõistuse säilitamiseks oleme ikka häälestatud ellu positiivselt suhtuma. Kui lähebki midagi kehvasti, siis püüame endale selgitada, et tegelikult peaks olema õnnelik, et niigi hästi läks (oleks võinud veel hullemini) või et olgu, läks seekord nii, aga see on mulle õppetunniks – edaspidi olen targem. Igatahes aitab selline suhtumine kiiremini uuesti püsti tõusta ja edasi liikuda. Võiks ka viriseda ja vinguda, jääda kinni negatiivsesse, süüdistada endast sõltumatut – aga sellised inimesed on kokkuvõttes koormaks nii endale kui teistele. Nii et ikka selg sirgu ja lõbuslahke nägu pähe!
Aga kust jookseb see piir, et tegelikult on olukord juba ikka halb ja ehk tuleks naeratuse näole surumise asemel midagi päriselt muuta? Võin rääkida, et küll mulle ei meeldi mu töö, ülemus on nõme, stressi palju. Samal ajal põhjendan endale, et tegelikult on suvel pikk puhkus, palk normaalne, kolleegid toredad. Kumb siis õigem on – kas otsida uus töö või pigistada praeguse ameti puuduste osas silm kinni? Mõni inimene on lühema süütenööriga ja leiab juba väiksema mure peale, et asi pole seda väärt. Teine talub rohkem, on valmis pikemalt kannatama. Aga kas ja kui palju me peaksime siis kannatama?
Vahel me saame juba keset protsessi aru, millisel kursil asjad liiguvad. Võime olla suhtes ning mingil hetkel mõista, et ei, tõenäoliselt ei saa see kaaslane minu tulevaseks abikaasaks ja laste isaks. Samas võib see suhe veel pikka aega edasi kesta. Leiame positiivseid külgi – kaksi on parem kui üksi, oleme koos laste pärast, nii on mugav või praktiline või mida iganes. Või äkki ikka on meil lootust ja tulevikku? Hiljem vaatame olukorrale tagasi ja saame aru, et teadsime tulemust juba ammu enne lõppvaatust.
Kust jookseb piir positiivse suhtumise ja enesepettuse vahel? Mis hetkest alates on rumal luua illusioone ja olukorda endale ilusaks maalida, kui peaks juba ammu uue kursi võtma? Et samal ajal mitte olla ebaõnnestuja, kes iga raskuse peale püssi põõsasse viskab. Tahaks ju teha võimalikult optimaalseid ja efektiivseid otsuseid. Kui see olukord mind enam ei teeni, lähen ära. Kui selle raskuse taga ootab kullapada – no okei, kannatan veel ära. Kuidas tajuda ära, kas risk on seda väärt? Kuidas lõpetada tipus?
Me ei tea! Mitte keegi ei tea. Vahel lihtsalt joppab ja pääsed napilt. Teinekord astud sajaga ämbrisse. Mis teha! Statistiliselt võiks pärast ebaõnnestumisi rõõmu tunda, sest suure tõenäosusega mõni järgmine asi õnnestub hästi. Nii et petkem ennast! Petkem ennast arvama, et ma saan hakkama. Pärast imestate ise ka, millisest paksust ja vedelast on läbi tuldud. Aga mõistuse piires ja selle tingimusega, et kui ikka asjad rappa lähevad, siis ei pea läbi vere, higi ja pisarate mingi jonnaka eesmärgi nimel ennastohverdavalt ühte kohta kinni jääma. Lihtsalt laske elul juhtuda. Alati ei ole piir seal, kus sõbranna ütleb või horoskoop lubab. Alati ei saagi teha maksimaalselt õigeid valikuid.
No Comments