Üks tõde

05 aug. Üks tõde

Enamasti ei hakka ma neid postitusi kirjutama „tühjast kohast“, vaid ikka üks või teine päris sündmus annab inspiratsiooni. Mõni situatsioon enda või lähedaste elust. Iga kord hakkan kirjutama justkui täiesti uuel teemal, aga juba kirjatüki keskel jõuan välja ikka täpselt samade tulemusteni. Vahel mõtlengi, et miks ma neid tekste üldse kirjutan, kui ainult kordan teiste sõnadega juba varem öeldut. Teistpidi mõeldes on see ainuõige ja loogiline, sest kogu meie elu ja maailm baseerubki ühel lihtsal tõel.

Võtame näiteks erinevad religioonid. Need on lihtsalt sama tõe erinevad tõlgendused. Olgu, leidub erinevusi pisiasjades, erinevad usulised käsud-keelud, kuid suured ja tähtsad asjad – alustalad – on ikka väga sarnased. Kõik religioonid on inimesele toeks, annavad jõudu ja aitavad teha õigeid valikuid. Aitavad üle rasketest aegadest, annavad vastused küsimustele. See, missuguseid traditsioone seejuures järgitakse, on suures pildis väike erinevus.

Inimestel on elus ikka samad küsimused – milleks ma siin olen, mis on elu mõte? Mõnele annabki vastuse usk. Teine ammutab informatsiooni raamatutest, psühholoogiast, analüüsib enda ja/või teiste elu ja püüab iseseisvalt nendele küsimustele vastuseid lahti mõtestada. Mõni tegeleb teemaga rohkem, teine juurdleb ehk vaid surivoodil hetkeks, mis tehtud ja mis tegemata ja mis edasi. Iga inimene leiab end mõnel hetkel igapäevatoimetuste kõrvalt juurdlemast ka nende teistsuguste teemade üle.

Leidub palju neid näiteid, kus keegi ootamatult oma küsimustele vastused leiab ühest ootamatust allikast. See võib olla juhuslik raamat, reis, õpetus, inimene – ükskõik mis või kes õigel ajal teele satub. Siis võin mina ka suure õhinaga sama raamatu kätte võtta ja mõelda, et oh, jess, nüüd ma jõuan ka lõpuks lahendusteni! Aga nii ei pruugi see sugugi minna. Võin sama asja lugeda ja mõelda, et no kena küll, siin küll midagi uut minu jaoks ei leidu. Või siis leidub ikka mõni huvitav mõte, aga mitte midagi nii võimsat, mis mind samasuguse valgustumiseni viiks.

Miks siis mõni religioon tundub uskujale ainuõige, kuid kõrvaltvaatajale ehk isegi pentsik? Miks mõni inimene leiab vastused juhuslikust allikast, kuid teine samast kohast mitte? See, mida otsitakse, on ju sama. See, mida leitakse, on ka sama. Aga keel on erinev. Me ei saa valida, missugune allikas meid kõnetab. Kui ma ikka hiina keelt ei oska ja püüan hieroglüüfidest vastuseid välja lugeda, siis suure tõenäosusega see ei õnnestu. Kui aga tõde kõnetab mind mulle hingelähedasel viisil, siis saan temast lummatud. Sellepärast ilmselt peangi neid kirjatükke ikka edasi kirjutama . Tõde on sama, aga iga kirjutis kõnetab erinevat inimest isemoodi.