30 sept. Unista edasi…
Ma ei teagi, miks ma viimasel ajal nii palju unistamisele mõtlen?
Ma olen terve elu olnud suhteliselt suur unistaja. Väiksena unistasin Hobby Hallis müüdavast roosast jalgrattast (miskipärast arvasin, et naine pildil tuleb ka sellega kaasa). 😀 Hiljem unistasin päris oma arvutist, mille peale ema ütles, et kui rikkaks saame, siis ostame. Vihkasin seda lauset. See oli tema viis ilmselt mind vaikima panna, et ma 24/7 oma asju ei kiunuks. Suurest vihast hakkasin ma hoopis unistama sellest, et mul oleks superhea palk ja ma saaksin ise kõik need asjad osta. See oli suur murdepunkt, sest siis võtsin juba ise vastutuse. Jõudis kohale, et täpselt nii palju kui ma ise teenin, saan endale ka lubada. Ei ole ema, isa või jõuluvana, kes mulle võluväel asju kätte tooks.
Kui väiksena unistasin ma ainult materiaalsetest asjadest, siis suuremaks saades muutusid unistused hoopis teistsugusteks. Olen unistanud ägedatest sõpradest, elukaaslasest, positiivsetest emotsioonidest ja isegi sellest, et mu selg või pea ei valutaks. Ühesõnaga ka kõigest sellest, mida ei saa rahaga osta.
Ühel päeval kõik muutus.
Lõpetasin unistamise. Ma ei tea isegi, millal täpsemalt see juhtus, aga ma ei unistanud enam mitte millestki. Tagantjärele mõeldes oli see aeg, kus ma olin sügavas depressioonis sellest ise aru saamata. Mul polnud tahtmist unistada. Mis selle mõte on? Niikuinii läheb kõik teistmoodi. Niikuinii rikub keegi midagi ära või rikun ma ise. Tihtilugu oldi varasemalt mu unistused ära rikutud mahategemisega. Kõik laused stiilis “Jajah, unistada ju võid!” laastavad teise inimese unistusi. Seega ole ettevaatlik, kui ise midagi sellist ütled! Lisaks on väga edukad unistusetapjad järgnevad laused:
see on mõttetu
issand jumal, sa oled hulluks läinud
see võtab sul sada aastat aega
see on liiga raske
niikuinii sa kunagi sinnani ei jõua
jaaaaa niiiiiii edasi…
Mida selline reageerimine minuga teeb?
Ma hakkan kahtlema. Endas ja oma unistuses. Äkki ongi halb mõte? Äkki ei peakski üldse seda edasi mõtlema, sest äkki tal on õigus ja see ongi mõttetu ja ilmvõimatu?
Aga tead mis, äkki ei ole!!!
Kõige parem on rääkida oma unistustest ainult iseendaga. Ma käisin hiljuti tegemas tätoveeringut. Aeg oli kirjas ja eelmisel õhtul oli mul null ideed, mida ma teha tahan. Hommikul oli mul kindel teadmine. Sisetunne oli nii õige. Lubasin endale, et ei aruta kellegagi või siis ei lase ennast ümber veenda. Lõpuks arutasin ikka 3 inimesega ja nad kõik soovitasid seda mitte teha. Aga ma olin otsustanud. Isegi tätoveerija küsis, kas ma olen ikka kindel? Mida rohkem nad mind veenda püüdsid, seda kindlamalt teadsin, et täpselt seda ma tahangi. Nüüd on see tätoveering mulle märgiks, et ma teeksin täpselt seda, mida mu sisetunne ütleb. Olen siiani selle otsusega väga rahul ja see paneb mind imestama. Ma olen alati olnud kahtleja, analüüsija ja mis seal salata – ülemõtleja. Kui ka sina oled, siis ole ettevaatlik oma unistustega. Esiteks kuula ainult neid unistusi, mis on juba mõnda aega sinu peas olnud (muidu võib olla tegemist hetkeemotsiooniga) ja mida sa välja ei saa. Teiseks ära aruta neid inimestega, kes kunagi muutuseid ei toeta ja imedesse ei usu. Tihtilugu on nad kibestunud või lihtsalt kadedad. Julgus unistada on päris suur julgus.
Viimasel ajal olen hakanud jälle unistama. Ilmselt on see märk sellest, et hakkan vaikselt oma depressioonist üle saama. Teiseks olen ilmselt saanud palju enesekindlamaks. Mitte keegi ei saa sinu unistusi tükkideks rebida, kui sa ise ei lase seda teha. See nõuab palju enesekindlust ja ka enesekehtestamist. Nende kahe oskuse kallal on tulnud mul kõvasti tööd teha. Ainult enesekindluse puudumisel on teistel võimalik sind mõjutada ja endas kahtlema panna. Selle tulemusel unustad ära oma päris mina ja kaotad oskuse enda sisse vaadata. Ennast pärast kõigi teiste keskelt üles leida on päris keeruline.
Täna ma unistan oma majast. Ma unistan, et seal majas on minu töötuba ja see on valge ja suurte akendega. Hetkel tundub, et ma ei saa seda endale niipea lubada, aga ma unistan ikka. See tekitab minus hea ja sooja tunde.
No Comments