Universumi märgid

18 aug. Universumi märgid

Iga inimene leiab end vahel mõnest keerulisest olukorrast, kus tahaks, et keegi targem ja teadjam aitaks ja ütleks, kuidas on õige toimida. Kindlasti kuluvad siin ära head sõbrad ja lähedased, kes parimal moel nõu annavad. Sellegipoolest ei ole tõenäoliselt ükski neist nõuandjatest päris jumalik, et tal alati kõik kõige õigemad vastused oleks. Ja kui oleks, siis kas peakski neid alati ette ütlema? Igal inimesel on ju oma elu eesmärgid ja õppetunnid. Päris igast paksust ja vedelast ei saa ainult kellegi teise spikri abil läbi. Aga on üks allikas, mis aitab alati.

See on nii põnev seisund, kui näiteks olla mingi keerulise olukorra ees ja paluda universumilt selgust – vihjeid selle kohta, kuidas asi lahendada. Täiesti kindlasti neid siis ka saabub! Need võivad olla pealtnäha täiesti seosetud väikesed killud. Mõni mõte, mõni inimene, mõni telefonikõne, mis oleks eraldi vaadates justkui täiesti erinevatest ooperitest, aga hiljem suurt pilti hoomates everything makes perfect sense. Kõik lihtsalt kujuneb üht- või teistpidi ja iga väike killuke sobitub kuskile.

See märkide nägemine on nagu mõtteviis. Kui sellele mitte mõelda, siis ei tundu neid vihjeid üldse eksisteerivat, aga mida hoolikamalt vaadata, seda rohkem ja peenemaid vihjeid näed. Seda varem hammustad olukorra läbi. Seda vähem kulub aega stressi ja ülemõtlemise peale. Seega miks mitte treenida oma võimet neid detaile märgata ja hõlpsamini lahendusi näha?

Väga ratsionaalse maailmavaatega inimesed vaidleks nüüd vastu, et selliseid märke, seoseid ja kokkusattumusi pole olemas. Et inimese aju on nii üles ehitatud, et ta lihtsalt kujutab neid ette. Arvatakse ju seda ka, et elu on täiesti juhuslik sündmuste jada, millel puudub sügavam eesmärk. Lihtsalt sünnime, elame, sureme. Kui veab, siis see elamise osa vahepeal on õnnelik. Väga mugav sel moel kogu vastutus enda pealt minema lükata – elu lihtsalt juhtub minuga ja ise pole kunagi oma õnnetustes süüdi. Aga kui sul päriselt ka on selline trumbiäss kasutada, mis igast olukorrast parimal moel välja aitab, siis miks mitte vähemalt proovida?

Öeldakse, et loodus teeb harva suuri vigu. Ma ütleks, et universum ei tee kunagi suuri vigu! Mida konkreetsemalt küsida, seda selgem vastus saabub. Enamasti on nii, et esialgu ei tundu need pusletükid üldse ühest puslest olevat, aga hiljem vaatame tagasi ja saame aru, kuhu üks või teine tükk sobitus, et tervik kokku saaks. Mida tähelepanelikumalt vaadata, seda varem see pusle kokku saab. Mõne aja pärast tekib juba sportlik huvi, et mida kiiremini ma seekord selle pähkli läbi hammustan. Ja mida varem jõuame rahu ja selguseni, seda õnnelikumalt elame.