Usalda elu! - IlustamataElu
15435
post-template-default,single,single-post,postid-15435,single-format-standard,bridge-core-2.4.6,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-theme-ver-16.8,qode-theme-bridge,disabled_footer_top,qode_header_in_grid,wpb-js-composer js-comp-ver-5.5.2,vc_responsive
 

Usalda elu!

Usalda elu!

Me kõik teame neid ütlusi, et läheb nii, nagu minema peab; et küll kõik lõpuks laheneb; et küll kunagi mõistad, milleks see kõik vajalik oli. Need on ühed levinumad julgustused, mida ühele murepuntras vaevlevale inimesele öeldakse. Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis. Teoorias oleme väga zen ja teame kõiki neid õpetusi, aga probleemide keskel hakkame paraku stressama, üle mõtlema, langeme nii-öelda analysis paralysis ohvriks.

Miks me vahel lakkame elu usaldamast? Enamasti juhtub see siis, kui hakkab viltu vedama ja kõik ei õnnestu plaanide kohaselt. Rasketel aegadel tahaks ego tunda, et talle on liiga tehtud, et elu on ebaõiglane ja et ta pole sellist ülekohut ära teeninud. Tähelepanu! See on see moment, kus peaks just kõige rohkem elu usaldama. Elu ei taha sulle paha pärast vingerpussi mängida või niisama lollitada. Nendele nuppudele vajutades juhib ta sind kõige kindlama käega sinna, kuhu minema peab. Milleks siis protestida, kui oleks vaja just usaldada.

Ma ei taha siin öelda, et elu on üks lust ja lillepidu ja palun lihtsalt kulgege vooluga kaasa, kuni tõeliselt imelised asjad juhtuma hakkavad. Vahel võivad elu meetodid olla päris karmid. Ta võib teha sulle haiget, ta võib teha sind haigeks. Ta peab ju piitsa andma täpselt nii palju, et tulemus saavutada. Mida sitkem oled, seda raskemaid pähkleid ta sulle pureda võib anda. Raske on mõista, et selle eest peaks olema tänulik. Ma loodan, et igal inimesel on vähemalt üks hea sõber, kes selgitab, et just see haav on koht, kust saab valgus siseneda.

Mõnikord tundub mõne otsuse tegemine hirmus raske, kaalud üht varianti ja kaalud teist varianti ja ei tea, mida valida. See otsus võib olla suur või väike. Kas kolida ühte või teise linna? Kas värvida juuksed ära? Paned plussid ja miinused paberile kirja ja nuputad – kumb on õige? Ei ole olemas sellist asja, et üks on õige ja teine vale, nii et tegelikult pole siis ka ju vahet, millise otsuse teed ja kumma valid. Elu teeb omad korrektuurid vaatamata sellele, mida sina hetkel õigeks pead. Otsustad ühtpidi – saad ühe õppetunni, otsustad teistpidi – saad teise õppetunni. Mõlemad on õiged. Sellest lähtudes võiks igasuguste otsuste tegemine olla täiesti stressivaba.

Olete tähele pannud, et elu piinab kahte moodi – vahepeal toimuvad kõik asjad korraga ja vahepeal ei toimu lihtsalt mitte midagi. Vahel on tunne, et elu justkui seisab. Asjad toimuvad iga päev, aga samas nagu mingit progressi ei ole. Kas peaks töökohta vahetama? Kas peaks elukaaslast vahetama? Suure tõenäosusega ei peitu vastus nendes välistes faktorites. Kui sa midagi otsid – ükskõik mida otsid – siis vaata kõigepealt enda sisse. Konks on selles, et vahel on jube keeruline enda sisse näha. Võime olla pimedad asjade suhtes, mis on ilmselged, mis on meie nina all.

Minu jaoks oli märgilise tähtsusega ühel päeval avastamine, et kõik minu tõekspidamised ei olegi minu enda omad. Võisin mõelda näiteks, et mulle meeldivad sellised lilled või mulle ei meeldi selline värv. Aga kas seda arvas minu hing ise või olin selle kelleltki üle võtnud? Kas mina ise jõudsin selle järelduseni või olin kuulnud kedagi argumenteerivat ja mällu tulemuse salvestanud? Hämmastav, kui palju oli mu mälus sellist informatsiooni, mida ajapikku ümber hindama hakkasin. Nii et kuskil minu sees see päris mina ikka olemas on. Lihtsalt tuleb aru saada vahest, et meie mõtted ei pruugi veel olla meie enda sisemine hääl, kuigi me tahaks nii uskuda.

Kui meie lähedane inimene on mures, siis loomulikult me tahaks olukorda parandada, mõelda välja, kuidas probleemist võitu saada. Tunneme kaasa. Mõtleme, kas ta peaks tegema nii või hoopis teistmoodi. Kas ta peaks lihtsalt püüdma jälle õnnelik olla mured unustades või peaks probleemiga silmitsi seisma ja selle lahendamisega vaeva nägema? Sama otsuse ees oleme teinekord ise. Jube hea oleks, kui keegi siis tuleks toimiva retseptiga, et tee täpselt nii ja kõik laheneb. Kasutaks kohe seda otseteed ja olekski asi ants. Aga kellelgi ju pole seda retsepti. Kui puudub õige valem, siis järelikult ei ole õpetamisest abi.

Mulle meeldib mõelda nii, et muretsemine on negatiivne palvetamine ja järelikult peaks seda teadlikult vältima. Selle asemel võiks mõelda ilusaid, siiraid, häid mõtteid. Tõmmata ligi positiivsust. Olla uhke enda või oma lähedase üle, et ta sel teekonnal nii vapper on. You have been assigned this mountain to show others it can be moved. See on juba koolis nii, et mida targem oled, seda keerulisemaid ülesandeid sulle lahendamiseks antakse. Ärge siis olge selle üle pahased.

Soovin, et kõigil oleks rasketel aegadel tarkust usaldada elu. Elu usaldades ei ole võimalik teha valesid otsused. Kõik, mida me teeme ja läbi elame on õige ja vajalik. Mida raskemad õppetunnid läbime, seda rohkem sellest võidame. Miks on nii, et osad inimesed saavad ka kõige suuremate probleemidega mängleva kergusega hakkama, ent teised vajuvad murekoorma all kokku? Suures osas on see lihtsalt üks teadlik otsus. Otsus saada hakkama. Otsus valida õige suhtumine. Otsus elu usaldada ja muiates nuputada, et huvitav-huvitav, mis sellel saatusel küll seekord plaanis on?

No Comments

Post A Comment